— 99 —
Kui tuba juba weidi lahedamaks tühinenud, walgus rahwas ka kambrist wälja, ja sinna jäiwad peale Maltsweti ja pererahwa ainult weel wiimase lähemad omaksed, noor usumees Tõnu-Peetri Madis ja Tongi mölder, Kiisa Mihkli wana hea tuttaw. Pererahwa omakste seast oli aga wäimees Taawet praegu ka üle läwe lahkumas. Aadu Wikerpuur ootas teda toas.
„Sa lähed juba, Taawet?“ küsis noorik.
„Mis ma’s weel ootan? Ega mu kodu siin ole!“
Õige küll, ega tema mehe kodu siin ole, kus kõik ta peale wõeriti waataksiwad, kus tema pärast häbi tuntaks!… Ja Anu ise tundis südamekergendust teda minema nähes; ta sai kartusest lahti, et õnnetu mees uuesti kalli Jumala sulasega waidlema läheks, ja sai häbist lahti, selle jumalakartmata joodiku kõrwal prohwedi ees seista.
Nagu oleks patune tema mõtetest aru saanud, lisas Taawet üle õla juurde:
„Sina jääd muidugi seie… No woata! Mis mina’s sulle ja teistele risuks jääksin!… Ole rõemus, et lähen.“
„Ma — ma aitan emal süia teha —“
„Jää aga emale abiks süia tegema,“ ütles Taawet juba teisel pool läwe, „ega mul selle wasta midagi ole, ja kui aega jätkub, siis paluge kõik koos koa minu waese hinge eest…“
Anu astus talle tuppa järele. Ilma tema pilkamist tähele panemata, sosistas ta kikiwarbul tema kõrwa poole:
„Eks sa’s jäta Maltsweti papaga koa jumalaga!… Muidu nii imelik ää minna… Ega te’s wihased ole!“…
Ja tema walju wastust kartes tõstis ta mõlemad käed paludes mehe suu ette ja sisistas suuga.
„Ei mina teda kumardama ega koapama lähe,“ wastas Lõhmus soowitud tasadusega, „neid halpisi oli siin ilma minuta juba küll, ja eks sina küiruta siis ta ees meie mõlemate eest… Üle ukse head õhtat wõin aga kõigile soowida, koa noore prohwedile…“
