— 100 —
Ja kuna ta seda tegi, asus ta käega Wikerpuuri lühikese kaela ümbert kinni, ja mõlemad kobisiwad toast wälja. Anu kuulis Lõhmust weel wäljas naerwat:
„Tota mul nüid heategijat, keda hakka austama! Puistab sõnu, tühje sõnu, nagu teisedgi, muud kui natuke libedamini. Austa inimest, kes sulle head teeb! Tehku Maltswet mulle head, küll ma teda siis austan!“
Ja õnnetu naine kuulis läbi ukse-augu weel, kuda õues kaks warest raagus kase otsas kraaksuma hakkasiwad, ja ta meelest oli, kui kiidaksiwad need tiiwustatud kaabakad tema hukkaläinud mehe trotsiwaid sõnu taga.
… „puistab sõnu, tühje sõnu…“
„Krrae! Krrae!“
… „tehku Maltswet mulle head…“
„Krrae! Krrae! Krrae!“…
Siis polnud enam midagi kuulda.
Pilkane pime, waikiw öö piilus nagu must hirmutus ukse-august sisse. Nagu waritsew waenlane, kes nisu sekka umbrohtu tahab külwata…
