Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 105 —

seid meie seas, kui meie tema wägewuse sisse usume, kui meie oma hinged, täis leegitsewat usutuld, temale anname…“

„… Maltswet ütleb, et Jumal ometi kõigist wägewam on, koa sakstest. Seda tahame uskuda. Aga kui Jumal sakstele koa muud ei wõi teha, nende südameid wõib ta siisgi pehmemaks muuta, neile armuheitmist ja halastamist õpetada. Ja rohkem meie jo ei tahagi. Meie oleme rahul, kui sakste waljus wäheneb, kui nad aru soawad, et meil puudus ja kitsikus ja liig ränk töö on, ja kui nad meie orjust sugugi kahandawad ja meie leiwapalukest natukegi rohkendawad…“

„… Ja seda teeb Jumal, sest ta tahab meid jo aidata…“

„… Seda ta teeb, sest meie usume jo nüid tema wägewuse sisse…“

„… Ja meie anname oma hinged temale…“

Kui kerge oli seda hinda nii suure wara eest lubada, nagu ihulikust hädast peasemine! Aga seal torkas neile korraga meelde, et hing ihu külles kinni on, et hinge ilma ihuta ei ole, sest see, mis Maltswet Jumalale käskis anda, polnud ju muud midagi kui tükk parandatud, puhastatud, senistest kombedest eemale hoitud ihu! Himud, mida prohwet maha käskis jätta, ei olnud mitte hinge, waid ihu himud. Ja liha öeldi nõder olewat. Suutis nõder liha taewase abimehe peastmise-tingimist täita?

Kes nende kohmetanud mõttewahetust selle sügelewa punkti üle kainel meeleolul pealt oleks kuulanud, oleks naeratanud ja ühtlasi pisaraid põselt pühkinud. Lapselikus harutuses, mis nende waesed, mõttewarast ilma jäetud pead wälja haudusiwad, oli niipalju tragikalist nalja, et see iga ärakuiwanudgi hinge oleks liigutanud.

„… Jaan, kas sa siis jäksad piipu maha jätta?“

Jaanil piip parajasti suus. Kohe, kui lugemise-toast wälja astus, oli piibu tossama pannud. Ehmatades kahmab teise nüid pihku — oleks peaaegu hammaste wahelt maha kukkunud…