— 106 —
„Eks pea katsuma!“
Ohkab mehike ise.
„Wõi katsuma! Otsekohe maha peaksid jätma! Nüid kohe!… Wiska teine siinsamas, kus tühi!“
Jaan pigistab piibu kramplikult pihu sisse.
„Eks siis wiska, kui tubakas otsas…“
„Miks mitte kohe? Kas siis parem on?“
„No, oota nüid homseni!… Suu hakkab muidu wett jooksma…“
„Kas homme ei hakka?“
„Naisel hea reakida!… Homme, — homme on jälle teine asi… Kas tead, mis homme on?“
„Noh?“
Jaan sülitab, sest ta suu jookseb juba praegu wett.
„Homme toon aida lakast wihalehti — hakkan neid põletama… nii ärawõõrutamiseks… Ega see patt ole…“
Naine kahewahel.
„Ega tea, ehk on siisgi…“
„Aga Maltswet reakis tubaka põletamisest — selge sõnaga tubaka põletamisest… wihalehtedest mitte sõna… mitte poolt sõna…“
„Aga piip! Ta reakis piibust koa!“
„Ega’s piip ilma tubakata patt wõi olla!… Niipalju aru peaks naisterahwalgi olema!… Piip — mis on piip? Piip ilma tubakata on nagu ihu ilma hingeta… tükk puud, ei muud midagi…“
„Aga tubakas põle koa muud kedagi kui rohulehed.“
„No, aga missuguse rohu lehed! Eks Maltswet öeld: lehed kuradi taime-lawast — kihtine rohi põrgu rabast — ohakad saadana rohuaiast! Woata, see on ometi wahe!…“
„Aga wihalehed… kes teab, kuda wihalehed…“
„Jäta nüid wihalehed rahule! Wihalehed on kaselehed. Ja kaselehti pole Jumal kusagil ära keeland — neid wõid põletada, ehk kas wõi süia…“
„Peaksime ikke Maltsweti käest järele küsima…“
„Wõime jo teine kord küsida… Aga seda ütlen sulle, Krõõt, homsest soadik põletan aina wihalehti…“
