— 107 —
See mees kauples piibu pärast Jumalaga, teine wiina pärast.
„… Ega seda wa wiina tarwis ole — see on õige, aga mis sa wennike teed, kui süda muret täis on — wiska üks ää — tunned enese nagu kergema olewat…“
„Aga kui kauaks!“
„Õige küll — mitte kauaks… Aga ega’s meiesugune teda tihti pruugi… Kui Jumal helde mees on, siis ta meile seda ei keelaks… See on jo kõik, mis meie meele rõemsaks teeb, olgu pooleks tunniksgi!“
„Aga sa kuulsid, et see patt on! Eks sa tea, et Jumal meid üksi siis aitab, kui meie pattu enam ei tee!“
Tõnis jääb mõtlema.
Ta teadis seda ju — ta teadis, et aitaja tingimisi waja on täita, aga ta tundis ka oma nõrkust.
„Hea küll — lihawõttest saadik!“
„Tõnis! Parem kohe!“
„Ei!“
„Tõnis!“
Mees wõitleb iseenesega. Wiimaks, pikema arupidamise järele, pitsitab raske otsuse luust wälja:
„Kui just tahad — minugi pärast!“
„Kas pead sõna, Tõnis?“
„Pean!“
Naine ei usu, aga püiab uskuda.
Kuid nüid korraga pöörab mees lehe ümber.
„Oma juukseid ei tohi sa enam palmitseda, Ellu! Nüid pead neid ikka lahtiselt selja peal kandma!… See on koa Jumala püha käsk…“
„… Mina wana inimene!“
„… Kas mina wanem ei ole?“
Ellu on kitsikuses. Aga ta otsus on mõne aja pärast ometi walmis.
„Prohwedi tahtmine sündigu, kui sina tema tahtmist koa täidad! Nii pea kui ma näen, et sa enam wiina ei joo, näed mul palmitsemata juukseid selja peal rippuwat…“
