— 122 —
wama ja tugewama juurega oli aga nende mõningate poolehoidmise-õhin ja sõnakuulmise-kirg.
Esimeses reas wiimaste hulgast seisis Kiisa pererahwas. Oli Kiisa Mihkli armsam juhtsõna siiamaani olnud: „Mina sa minu koda tahame Issandat teenida“, siis lisas ta nüid fanatlise kangusega juurde: „ja Maltsweti sisse uskuda.“ See mees — oma ärdameelse naisega usus üks hing — oli Tõnu-Peetri Madise kõrwal esimene Kugli külas ja terwes wallas, kes Maltsweti uued õpetused tegelikult maksma pani, kes tema käsusõnad täidetud teoks tegi, hoolimata „ilmalaste“ ning muude wastaste naerust ja pilkamisest, hoolimata ka nende wastupanekust, kellele ta oma tahtmise peale sundis.
Kiisa peremees saatis radikalse uuenduse-töö oma kojas korraga toime.
Ühel heal hommikul toodi wana emis ja noor orikas laudast, ja nad lõpetasiwad üdist läbi tungiwa kisaga halastamata peremehe pika noa all oma kõlwatuma elu — kui esimesed uuele usule pühendatud ohwrid. Nende roojaseks mõistetud kõhnad kehad, mida nad hobuse-junnidega ausalt ja kasinalt toitnud, weeti pimedas metsa ning maeti liiwa ja sambla alla, kuna „nende hinged, see on nende weri“, prohwedi käsn järele „maa peale walati nagu wesi ja mullaga kinni kaeti.“ See ohwritegu pani küll Jaani ja Miku, Triinu ja Else suud wihast wett jooksma ja nende käed kiskusiwad salaja rusikasse, kui nad oma raske töö ja waewase toidu peale mõtlesiwad, kuid majaisa tahtmise wastu, millega perenaine pealegi nõus oli, polnud midagi parata.
Ilmalaste üleüldiseks hirwitamiseks sündis aga nende ohwri-sigadega järgmine mõistatusline lugu: nad oliwad järgmisel päewal metsast liiwa ja sambla alt kadunud, kuna selsamal puhul paarist naabriküla poolnälginud wabadikust teati rääkida, nad pühitseda teist korda jõuluid, ja nii toredasti, et lapsed üksteist sealiha-päntsadega loopiwat!…
Selsamal ajal häwinesiwad ka wärwikad riided Kiisa talust. Peaaegu wiimase raha eest, mis majas oli, toodi Paidest hea hulk kübara-musta, ning suurde wärwipatta
