Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/127

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 126 —

liku mehena tuttaw, kes kellegi peale ei läinud, kellegile meelega liiga ei teinud ja temale tehtud ülekohtugi pärast naljalt wiha ei kandnud. Perenaist peeti tema südameheaduse, ta pehme, tasase iseloomu pärast päris kuldseks inimeseks. Ja ometigi wõisiwad nüid mõlemad inimesi, kellega nad ühe katuse all elasiwad, kes neile osalt nii lähedal seisiwad, pitsitada, siduda, ikke alla suruda, wõisiwad neid rahulikult näha kannatawat. Nad andsiwad wäiklasele kiusule ja jonnile maad, nad wõtsiwad tarbe-torral ülekohtuse waljusegi appi, iseäranis Mihkel, kuna perenaine, oma pehmuse pärast iseseiswuseta, tema mõju all seisis ja nagu mehe tööriistaks, nagu tema heale kajaks majas oli.

Waene Mihkel! Ta arwas kõige sellega iseenesele ja teistele head tegewat. Ta arwas iseennast ja teisi hädast peastwat. Ta uskus, et selleläbi kõigi käsi nüid hästi hakkab käima. Prohwet oli seda ju tõotanud!

Mihkel oli kehw ja kippus iga aastaga weel kehwemaks jääma. Tema kuuepäewa-koht, maade poolest kurb liiwasalw, waewles ülekohtuse hindamise tõttu liia orjuse ja abiteo all, kuna mõisa-maksud, kodused tööd jne. terwes wallas nälgimise kõrguseni oliwad kruwitud. Mihkel tegi mõisa kolmsada hobuse- ja kolm­sada­neli­kümmend­wiis jalapäewa, ning heagi wilja-aastaga, ja kördi ning haganate abilgi, ei saanud ta leiwast leiba, waid nägi oma magasi-wõlga igal kewadel tõuswat. Tuli nüid ikaldus wõi mõni õnnetus loomadega, siis oli püsti nälg majas, ja just Kiisa Mihkli kohta wõis öelda, et õnnetus mitte kiwa ja kändusid mööda ei käi, waid inimesi mööda. Kui külas kusgil hobune lõppes wõi lehm kõrwad pea alla pani, siis oli see ikka Kiisal, ja kui rahepilw ka terwest külast mööda kaldus, ühte wõi teist Kiisa pere põldu ei jätnud ta ometi mitte riiwamata. See oli „nagu öeldud“.

Oma õnnetuste ja oma kaswawa waesuse wastu püidis Mihkel wagadusega wõidelda. Tal oli nende kohta kaheharuline ebausklik arwamine: kord mõtles ta, et Jumal teda mõne iseäralise patu pärast nuhtleb, kord jälle, et Jumal teda armastuse pärast katsub, sest keda Jumal armastab, seda