— 138 —
Nad wõtsiwad uue usu wastu.
Ja nüid sündis suur ime: nende wahelt kadus riid.
See oli esimene Maltsweti ime Kugli külas.
Ühine aade, mis mõlemale waest edenemata pead täitis, lõi sideme nende ümber ja tõmmas nad kokku; ühine tee, mis nad jalge alla wõtnud, tegi nad seltsimeesteks ja sundis neid üksteisele kätt andma; ühine eesmärk, mille poole nad oma arwates rühkisiwad, muutis waenu nende wahel sõpruseks. Nüid leiti neid õhtuti ja pühapäewiti leplikult koos istuwat, ninasid sõbralikult kokku pistwat ja „hingeasjade“ üle waga juttu puhuwat. Ühel ei olnud enam küisi, ei teisel hambaid. Ja kuigi wahel jälle wingu oli — inimesed pole ju inglid — ja kuigi ajuti mõni „nurgeline“ suust kukkus, siis oli see lähema seljapööramisega jälle unustatud — üks puhus teise muhule ruttu peale. Oma õpetaja ja ühendaja, noore perenaise, wastu oli aga mõlematel nii suur lugupidamine, et nad tema kuuldes endid iga nägelemise, wähema kui kõwera sõna eest hoidsiwad.
Peale Antsu ja Tiiu oli weel kaks käsualust majas: leerimata poiss Jaak, keda ajuti mõisa, ajuti koduse orjuse peale tarwitati, ja tema õde Ellu, neljateistkümne-aastane tütarlaps, kes tubases ja wälises töös perenaisele abiks oli, mõisas abiwaimuks käis ning Juku sündimisest saadik ka weel lapsehoidja kohuseid täitis. Mõlemad oliwad Taaweti kaugemad sugulased ja waesedlapsed, keda peremees niihästi armu kui tarbe pärast oma ulu alla wõtnud.
Nende noori südameid polnud Anul raske wõita, niipalju kui neid üleüldse wõita oli. Nagu mätta alla pugenud wanemad — waesed wabadikud — nad kõigest ainelisest warast ilma jätnud, nõnda ka igast tulusamast waimlisest pärandusest. Nad oliwad kaks umbse peaga, tössaka loomuga inimese-last — lükata ja tõmmata. Nad tegiwad, mis kästi, ja läksiwad, kuhu saadeti — kaks masinat, mis töötasiwad, aga mitte ilma juhtijata.
Ka usu-asjus täitsiwad nad ainult hea perenaise soowi, mis neile kasuks oli; wõi õigemini: nad tegiwad järele, mis perenaine ja teised eel tegiwad. Nad palwetasiwad, kui neile seda
