— 139 —
meelde tuletati, nad paniwad selga, mis neile anti, nad uskusiwad, mis neile öeldi. Nende iseseiswus oli nii wähene, et nad ka jumalakartmata peremehe wastupidiseid käskusid karwa pealt täitsiwad, nõnda näituseks suure suuga sealiha wohmerdasiwad, kui Taawet neile wiguri pärast käntsakad pihku pistis.
Muidu oli aga Lõhmus warsti ainus sealiha-sööja oma majas. Ta hea mees ei kurwastanudgi selle üle nii wäga — hoopis wastupidi: sõi ja naeris…
Et roojased loomad Lõhmuse perenaise usuwenna, Tõnu-Peetri Madise, talust kohe kadusiwad, kui peremees Maltswetile jüngri-truudust wandunud, on iseenesest mõista.
Waga Madis toimetas seda häwitamise- ja templipuhastamise-tööd aga palju mõistlikumalt ja tulusamalt kui Kiisa wanamees.
Ta ei läinud Maltswetile ohwerdatud harjasloomi mitte metsa maha matma, kust neid mõni nälgiw pops wõis wälja kaewata ja oma hinge hukatuseks koju toiduks wiia, waid ta — müis nad ära.
Müis ära, kui ta nende were „maha walanud nagu wee ja mullaga kinni matnud.“
Aga ta ei müinud sigu mitte nõnda ära, et tal Jumala ja inimeste ees midagi südame peale oleks jäänud pakitsema.
Ta ei teinud mitte pattu.
Talle ei wõinud kõige usklikum maltswetlane ega Maltswet isegi midagi ette heita.
Sest ta ei wiinud sigade ostjaid mitte hukatuse sisse, ta püidis neid sellest peasta.
Madis wedas sead Paide turule, ja kui ostjad tuliwad, hoiatas ta neid ostmast ja seletas neile pühakirja järele, kui raske patt sealiha söömine on. Ta tunnistas neile ka õiglaselt ülesse, et ta sead sellepärast ära müib, et ta ise seda pattu enam ei taha teha. Aga kui ostjad endid pöörata ei lasknud, mingil tingimisel endid pöörata ei lasknud, kui nad ennem põrgusse tahtsiwad minna, kui ilma sealihata elada, ja kui nad Madisele oliwad wandunud, et nad
