Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/143

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 142 —

Wõib olla, et see sõna tundmust, mis inimestel oli, õieti ära ei tähenda, natuke liialdab, aga umbes kartuse-taoline oli see tundmus tõesti.

Ei teatud, millest see tuli.

See oli kord nõnda.

Ei mõeldud ka põhjuste üle järele.

Kui seda oleks tehtud, siis oleks wahest wa Kassi Matsile õigus antud, kes kord, kui jutt peremeeste seas Madisest oli, sülitas ja ütles: „Tont teab, ei mina seda meest salli.“

Küsiti, miks?

„Ta tüitu on — on — liiga aus!“ purtsas Mats täiest suust.

Ja Mats ise ei olnud sugugi autu. Ta oli rumal nagu laps, aga ka süita nagu laps.

Madis oli liiga aus — igapäewastele, läbikaudsetele inimestele liiga aus, liiga korralik, liiga mõistlik, liiga eksimata. Sellepärast kardeti teda, see on, tema seltsis ei tuntud waba lahedust, tema isik mõjus meelte kohta wangitsedes.

Ta oli liiga eeskujulik inimene ja sellepärast — nõnda näis — liiga wähe inimene.

Sest ega teine tema wastane, Kriuka Mihkel, muidu tema kohta kõrtsis oleks öelnud: „Jah, oleks ta meiesugune olema, aga ta on enam!“

„Kudas ta siis enam on?“

„No,“ ütles Mihkel ja wangutas mõteldes pead, „kui ta enam ei ole, siis ta on wähem.“

Ja teised oliwad nähtawasti ühe kui teise arwamise poolt, sest wastu ei rääkinud üksgi. —

Niisugusel inimesel, nagu Madis, on mõju teiste inimeste kohta, olgu selle mõju nimi kuda tahtes. Kui tema isik wäliste ligemiste kohta pitsitawalt, rõhuwalt mõjus, siis mõjus see tema omakste ja teenijate kohta walitsewalt, allaheitmist nõudwalt, orja-kartust wälja laotawalt. Ta ei teinud midagi, et seda mõju sünnitada, ta ei pööranud kodus walitsejat, käskijat, sundijat rohkem wälja kui teised pereme-