— 155 —
tubaka ega wiina tarwitaja ei olnud, ja toetas wõimsalt nende passiwilist wastupanekut uue usu wastu, mis neid kõiki waimlise ja ihulise ikke alla rõhunud.
Kiisa Mikk oli teist tõugu inimene kui ta isa ja ema, ehk ta küll ühelt kui teiselt loomu-omadusi oli pärinud — Mihklilt meelelise wisaduse, emalt hauduwa tumeduseni ulatawa soniwuse, ainult katte all töötawa sisemise elu. Mis teda ta wanematest eraldas, oli tema arukas mõtlemise-wõim, tema anne, kainelt asja sisse ja asjast läbi tungida, tema loomulik waen pealiskaudsuse, liialduse ja weidruse wastu. Raske, aeglane, jändrik, nagu ta oma kehaliigutustes oli, oli ta ka mõtlemises, aga kui ta aju kord ühe asja läbi töötanud, ära lõugutanud, siis wõis ta oma otsuse tõe kohta julge olla ja siis pidas ta wõidetud arwamisest ka isemeelse kangusega kinni.
See seitsmeteistkümne-aastane poiss pidas oma wanemate usu-õhinat ja palwe-orjust, nagu see Maltsweti lahkõpetuste mõjul nähtawale tuli, weidraks meeletuseks, lapsikuks narruseks. Ta ütles enesele oma wärske, terwe poisiaruga: Kui Jumal tõsine mees on — ja miks ei peaks maailma looja ja walitseja tõsine mees olema — siis ei wõi talle niisugused tembutused meeldida, ta peab nende üle naerma wõi wihastama.
Oma arwamise pidas Mikk salajas. Seks oli ta sunnitud. Mis wõis tema, noor poisike, leerimata lapsuke, kes ihu ja hingega wanemate täielise meelewalla all seisis, niisuguse ülewõimu wastu korda saata! Ta oleks oma elu isamajas weel suuremaks piinaks teinud, kui see juba muidugi oli. Ta oleks wihma käest räästa alla sattunud, igapäewased noomimise-jutlused ja palwe-pitsitused, mis ta waimu kurnasiwad ja meelt nürisiwad, oleksiwad rusuks-pekswaks raheks tihenenud.
Teiseks puudus Mikul awaliku wastupanemise ja oma arwamise eest wäljaastumise jaoks tarwiline tüse iseloomujõud. Ta ei olnud wõitlejaks loodud, waid kannatajaks. Tema wisadus jätkus kannatamiseks, ei mitte wõitlemiseks. Oma wastupaneku, oma waenu ja wiha wanemate usu-wei-
