Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 165 —

„Tulge aga ligemale, ärge häbenege! Näete, mina ei häbene, — mis teie siis häbenete! See on ju teie usk, mis näete! Teie usk on minu selja peale kirjutud. Lugege Maltsweti tunnistuse-lauda — kiri on selge!…“

Ja nad waatasiwad ja lugesiwad ja oliwad tummad — Mihkel lollaka näoga, Liisu ristis kätega, Elts wärisedes nagu haawaleht, Mikk wiha pärast tõmmu, Mann ja Lüll, ahastus silmades ja nutuga wõideldes.

„Lugejate“ seas seisis ka Jaan. Ta oli baroni asja pärast Paides käinud ja sündmusest mõisas alles siis kuulnud, kui Triinu juba koju läinud.

Jaan seisis ja luges hirmsat usulauda Triinu seljas, ja ta suust tuli röögatus nagu looma suust, kellele murdja tagaselja hambad turja sisse lööb.

Tema oli see, kes Triinu juurde astus, ta ärapuretud ihu jälle riietega kattis ja tüdruku oma käte wahel ära wiis, et ta maha heidaks ja oma haawadest witsaraod laseks wälja noppida. Ja Jaan ise hakkas witsaraagusid tema haawadest noppima, sest Elsel ei olnud seks südant ja perenaist ei lasknud haige ligi. Ja kuna Jaan seda tegi ja tüdruk seda sündida laskis, sest neitsilik häbitundmus oli mõisa tallis ta seest ühes kuradiga wälja peksetud, litsus Jaan kiristawate hammaste wahelt ühtelugu üksikuid sõnu wälja, nagu:

„Hoobi peale wiis! Haawa peale kümme! Tilga peale kortel!“

Ja ta pidas sõna.

Ta oli muidu leplik, kannatlik, rahuarmastaja inimene, aeglane wihawõtmises, tagasihoidlik tülis, kiskumise wastane. Aga nüid ei tundnud ta armu. Tema kõige kallimat oli häbistatud. Ta nägi, kuda tüdruk selle all hingeliselt kannatas. Mitte mõisatallis saadud nuhtlus iseenesest ei õginud nii wäga Triinu südant — see oli teo-orja kohta harilik sündmus, kui see ka Triinule esimest korda juhtunud. Tüdruku käed kiskus rusikasse see teadmine, et wihatud waenlane tema häbi pealt näinud, selle üle rõemu tundnud, teda parastanud ja hästitanud. Ja Jaan mõistis seda õgiwat tundmust ja see tundmus sai tema omaks.