— 176 —
Niisuguste lugude kannul käis terwe rida teisi pettuse- ja warguse-lugusid, mille seast mõni usutaw oli, suurem hulk aga liialduse- wõi luuletuse-märki otsaesisel kandis.
Maltswetti palwemehe-põlwest leidsiwad kõige pealt järgmised jutud rahwa seas palju uskujaid.
Prohwet kästa sealiha-söömist ainult sellepärast maha jätta, et äratapetud sigu usklikkude järelt omale saada. Kus siga tapetud ja metsa maetud, seal warastanud Maltswet ta järgmisel öösel ära ja wedanud koju. Mitte ainult, et ta ise kodus salaja suure suuga sealiha süia — wahel wirutada ta ka kõrtsides, kus teda ei tunta, kõhu sealiha täis —, waid ta teenida warastatud sigade müimisega pealegi head raha. Et Maltswet wargsi ka wiina rüibata, see oli üks wähematest kahtlustamisest.
Teiseks mõista ta oma jüngrite käest hulga-kaupa raha wälja pingutada. Ta keelawat rikkuse-kogumise ja mammuna-orjamise just sellepärast ära, et usklikud oma wara tema kätte annaksiwad. Ta lubada seda usu wajaduste peale ära tarwitada, täita seega aga ainult oma warakasti, mis, kulda ja hõbedat täis, kusgil peidus olewat. Nagu ta oma kõhtu igal pool oma jüngrite laualt täita, ennast nende parematest palukestest nuumata, nii toitwat ja katwat ta ka oma perekonda nende higikopikatest.
Siis seoti „waleprohwedile“ weel mitmesugune eksimine kuuenda käsu wastu kaela. Muu seas pruukida ta enda sisse uskuwate naisterahwaste usaldust kurjasti, et nende kallal usu waiba all oma lihahimu kustutada. Iseäranis maias olla Maltswet noorte naiste ja laulatatawate mõrsjate peale. Wiimastega pidada ta laulatamise eel, enne kui nad oma meestega abieluliselt kokku on puutunud, pimedas ja lukus uste taga iseäralist sala palwetundi, kus ta nende neitsiuse omale pärida, just nagu mõisnikud orjuseajal nõndanimetatud „esimese öö õiguse“ endale wõtsiwad… Nende meelest, kes juttu uskusiwad, oli prohwedi jõledus muidugi seda suurem, et ta naisemees ja laste isa oli.
Kuid kõigi nende laimawate süidistuste peamõju oli see, et Maltswet nende silmas, kes tema sisse uskusiwad,
