— 180 —
„Aga mis häda see siis on, mis ma ei näe ega tunne? See ei ole jo siis häda. Ja kui mul häda ei ole, siis põle mul koa peastjaid waja!“
Anu tõmmas ta oma kaenlasse ja kattis ta kuuma ja weripunase patusuu oma kalgi ja kahwatuma wagadusekäega kinni.
„Aga teised näewad sinu häda, sinu wanemad näewad seda, ja neil on hale meel sinust, ja selle pärast tahawad nad sind peasta. Paljugi, et sa ise oma häda ei näe. Wäeti lapsuke ei märka mängides koa mitte, et ta kaewurakkelt sisse on kukkumas, ja ta sirutab hundile, kes teda kiskuma tuleb, naerdes käed wasta. Ega häda sellepärast olemata ole, et rumal laps teda ei tunne.“
Ja Elts rabeledes ja jalga põrutades wastu:
„Kui laps kaewu kukub, siis ta karjub, ja kui hunt last hammustab, siis ta karjub koa. Siis ta teab, et tal häda on. Tulge mulle appi, kui ma karjun, miks te mind enne wintsutate!“
„Siis appi tulla, kui laps juba kaewus wõi hundi hambus on — oi, mu kullake, kas see liig hilja ei ole? Kas sa nüid isegi aru ei soa, kui wäga sul teiste peastmist waja on?“
„Ei,“ hüidis Elts. „Mina ei istu mitte kaewurakke peal ja mina ei siruta mitte hundile käsa wasta. Mina istun kodu-õues kindla moa peal, kaewust kaugel, hundist eemal; mul põle tahtmistgi kaewu ligi minna wõi hunti ligi lasta. Aga isa ja ema haarawad mul peast kinni ja kisuwad ja rebiwad ja tuuseldawad mind, ei asja ees, teist taga, aga ise ütlewad, et nad mind peasta. Jätku nad mind niikauaks rahule, kui ma weel häda ligidalgi põle!“
„Sa oled iga silmapilk häda ligidal, sa oled püstijalu häda sees,“ wastas Anu imelise ärda pehmusega, mis tema wõera jaheduse asemele tulnud, kuna wäikesed särawad pisarad nagu elawahõbeda tilgad tal üle põse weeresiwad. Ja kui ta edasi kõneles, saiwad ta suured sinised silmad mõistatuslise, läbitungimata sügawuse. „Keegi ei tea, millal Issand ilmub, ta tuleb nagu waras öösel, ja häda igaühele, kes
