— 186 —
wad. Natukese aja pärast wõttis Mikk weidi pehme keelega jälle sõna:
„Mu meelest on wahel, kui ei elaks ma enam oma kodu. Woatan ringi — kõik nagu ümber moondatud… Ja nemad mõlemad — justku wõerad inimesed. Kas tead, Taawet, neil põle enam oma silmad peas, ei oma näod ees… Wahiwad mu peale justku paksu kloasi tagant, wõi — wõi läbi jää… Wahiwad mu peale, aga silmad näewad kedagi muud — otsiwad nagu pilwi, wõi tähti taewast, wõi tonta… Ja kui nad kangesti palwes on, kui isa, nagu ta ütleb, Jehowaga palehigi sees wõitleb, ja ema Talle haawades puhkab, wõi Õnnistegija rinnast werd joob — siis ei taha neid enam ära tunda. Justku endiste nägude üle teised tõmmatud… Hirm kipub peale… Karju kas wõi appi…“
Lõhmus tõmmas sügawasti hinge tagasi, nii et see nagu ärawarjatud ohkamine kuuldus. Seejuures surus ta pahema käe püksiwärwli wahele, nagu wajutiseks äkitselt torkawa pistja peale.
„Sul on õigus, nõnna nad on — nõnna nad on kõik,“ kohmas ta hämara näoga, ja Miku osaw kujutus, mida alkoholi läbi sünnitatud luulewaim elustas, tõi Taawetile nii mõnegi nähtuse ta oma majast silma ette.
Anu hakkas talle aegamööda rahutust tegema. Rahutust, tuska, muret.
Mida elawamine noorik oma wanematega ja Tõnu-Peetri peremehega läbi käis, mida sügawamale ta nende õlul, alalisel wastastikusel õhutamisel, palwetuhina ja usuõhina sisse sattus, seda enam näis ta kõigest, mis tema ümber muidu elas ja liikus, ära wõerduwat, seda enam eraldas ta ennast inimestest, kes tema tuhinast osa ei wõtnud, tema hingega ühte ei elanud, seda kaugemale nihkus ta päew-päewalt enda sisemise eluga oma mehest. Ka Taaweti meelest oli sagedasti, nagu elaks ta ümberwahetatud naisega, nagu poleks nende wahel enam endist ühtsust, endist sidet, endist usaldust. Ta ei tahtnud seda kaua aega uskuda, ta tõrjus niisugused mõtted kui liialdatud kartused wõi petlikud
