— 191 —
määratu suure nõgise ahju, mille pragudes roostekarwa prussakad koosolekut pidasiwad ja mille keris nagu granatide hunik mustas, tuhmilt wirwendama, nad ronisiwad üle auklise ja mühklise sawipõranda, mille peal ainult talupoja pastlajalg ei komistanud, teomehe poludi alla, mille põhjast sasituustid wälja ulatasiwad ja mille pealt tükk lõhkist kasuka-hõlma üle serwa ripendas; nad tantsisiwad nurka lükatud suitsenud wokkide ratastes ja wärtnates laisalt ja roomasiwad rehealuse ukse kõrwal seiswat weetõrt mööda üles, seina külles rippuwate tööriistade ja warnas unistawate näruste riidehilpude ning kõwaks ja kujutaks wanunenud kübaralätsude peale põlastawat helki heites. Ja lõppeks hakkasiwad nad perewanemate sasiga täidetud abielusängi peale, mille peatsist halli, karmi waiba alt õlekubu oma otsa wälja torkas, õhukest, sumedat wõrku kuduma.
See eluruum on kurb nutmiseni. Ta on waene kerjamiseni. Ja Lõhmuse talu ei ole weel mitte üks kehwematest.
Õhtusöök jõuab lõpule; sööjad panewad lusikad lauale ja käed risti ning lööwad silmad palwe-wagaduses maha. Ainult peremees ei tee seda. Ta pühib suud ja otsib piipu. Nagu söögi eel, nii ütleb perenaine ka söögi lõpul sügawa, pühaliku healega mõned palwesõnad. Peremees tõmmab piibu peerust põlema.
Korraga hakkab koer õues haukuma, natukese aja pärast läheb uks lahti, ning poolkumargile astub madalast august Järwamaa prohwet sisse.
Anu käed on weel ristis ja pea norus. Mahasurutud karjatamisega hüppab ta äkitselt järi pealt püsti ja sirutab tulejale mõlemad käed imestuse, aukartuse ja õndsa rõemuga wastu. Lähemal silmapilgul on ta tema jalge ees maas, asub ta põlwede ümbert kinni, wahib särawal, joowastanud pilgul tema poole üles ja ta tuksuwad huuled sosistawad:
„Sa tulid, Issanda sulane, sa tulid ometi kord!… Tänu sulle, et sa meid waeseid patuseid ei unustand!“
Keegi kodakondsetest ei tunnud wõerast peerutule nõrgal, wilkuwal paistel esimese pilguga ära, kuid üksi tema.
