— 194 —
ilma Jumalat palumata, sest niisukese inimese kõht on tema Jumal, ja see Jumal on niisamasugune ebajumal, nagu kõik teised.“
„Aga minu majas palutakse, nagu ütlesin, rohkem Jumalat, kui tööd tehakse, ja see ei mõedu niigi palju, et igapäewast leiba küllalt oleks. Mis see Jumala-palumine siis õieti aitab?“
„Inimene peab kannatlik olema, kulla peremees! Jumala õnnistus tuleb weel. Kas ei ütle püha Siirak: ‚Kes Issandat kardab, sel peab wiimaks hea põli olema, ja ta peab armu leidma oma suremise-päewal… Rohke tarkus on Issandat kartma, ja see rõemustab neid küllalt oma wiljaga. Kõik tema koda täidab ta kalliste asjadega, ja kambrid seega, mis ta sünnitab!‘…“
Taawet nühkis naeratades lõuga.
„Siis ei tee Jumal õigust, kui ta palujatele alles ‚wiimaks‘ hea põlwe annab, neile aga, kes mitte ei palu, sagedasti juba enne. Ma tunnen inimesi, kellel Jumala asemel alati kurat suus on, aga hea põli on neil juba käes, ja need on need kõige rikkamad. Kust see ometi tuli, waga wend Issandas, et sina ise siis rikkaks said, kui sa weel Jumalat ei orjand ja teistele palwet ei pidand, waid Kukeweres ja Kostiweres patune kõrtsmik olid, patune nagu kõik teised, wahest niisama patune, nagu Lõhmuse peremees?“
Ka prohwet naeratas kannatlikult, kui ta habet silitades kostis:
„Jumala teed on imelikud ja tema tarkus ilmuurimata. Ühte katsub ta rikkusega, teist waesusega. Sa näed ometi, kallis sõber, et ta mind mamuna kaudu õigele teele, see on, oma juurde on juhatanud, ja kui ta sinule wara põle andnud, waid waesust, siis on tal ka sinuga hea nõu, kui sa aga tema sisse usud ja teda kardad ning armastad.“
„Aga ma tean inimesi, kes eluaja Jumalat appi karjusid ja siisgi waesuses ja wiletsuses hauda läksid!“
„Kas sa arwad siis, et nemad ilma tasuta jääwad? Sa wõid julge olla, et nende päralt taewariik on, ja et neile seal mitte kõige pahem paik Issanda aujärje ümber ei anta.
