— 217 —
Selle eest sai aga lugejale suurem tasu osaks, kui kõik õhkamised ja ninanuuskamised kokku: Anu kuulatas ärduse ja põnewusega, ning lõppeks — Madis oleks wõinud wanduda, et ta õieti nägi — lõppeks hiilgasiwad tal pisarad laugel, õiged loomulikud pisarad soolasest weest, mis Madise palwewõim tal silmast pigistanud…
„Miks nii hilja?“ küsis palwemees pärast jumalateenistust.
„Ei soand warem… Tema meil!…“
„Kes?“
„Maltswet!“
„Miks sa teda seie ei kutsund?“
„Oli wäsind… heitis magama.“
„Kas teadis, et minu jutlus on?“ Madis pani wiimaste sõnade peale alandlikku rõhku.
„Ei ma öeld… Mõtlesin, et kartma lööd, kui tema kuulab….“
„Mina kartma? Kuda sa seda wõisid karta!“
„Noh, esimest korda —“
„See on ükskõik. Kartust õige usumees ei tunne, ei tohi tunda… Kas ta praegu weel teil on?“
„Jäi ööseks meile. Läheb alles homme õhtu Kuglilt ää.“
„Hea küll, siis pean homme teise lugemise.“
Ja Kiisa Mihkliga tehtud lepingut ära unustades, andis ta rahwale teada, et homme õhtu weidi waremal ajal siinsamas paigas jälle palwetund saawat olema. Ta ei jätnud ka asjakohase toonitamisega juurde lisamata, et kuulajate hulgas, kui Jumal elu ja terwist annab, usuisa Maltswet saawat olema….
Aga Kiisa Mihkel oma palwetunni pärast nurisema, mis just selsamal tunnil pidi algama! Ja Mihkel tahaks ka, et usuisa tema tunnikesele au teeks.
Tehtakse siis uus leping, et Madis enne, Mihkel pärast loeb, ja nimelt ühiselt Tõnu-Peetri talus.
