Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/226

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 225 —

Konsistorium tunnistas õpetaja Hirschhauseni „teise tunni“ keelu imelikul wiisil tühjaks; lauarahwale antud määruse pärast sai pastor noomituse ja ta pidi selle tagasi wõtma, ning Maltswet ja tema tegewus oliwad kiriku-ülemuse silmas tublisti kahtlustatud.

Mida see tähendas, seda õppis Maltswet warsti tundma.

Jüripäewaks 1858 kuulutati uus Eestimaa talurahwa seadus wälja. See pidi Tallinnamaa talupoegade rendiolusid korraldama, teo-orjust kahandama, nende kogukondlist omawalitsust kohendama ja liikumise-wabadust laiendama. Juba paljude aastate eest oli Eestimaa rüitelkond uue seaduse riigiwalitsuse wajutamisel plaanitsemisele wõtnud ja tema pärast walitsuse-komisjonidega kaubelnud ja tinginud nagu kurat hinge pärast. Seaduse sepitsemist pidasiwad maapäew ja kohaline ülemus salajas, kartes, et rahwas, sellest kuuldes, himukaks läheb, omale liig suuri lootusi teeb, ärewusesse sattub ja kuidagi sakste rahu rikub. Nõnda ei teatud uue seaduse tulekust paiguti midagi, ja kus sellest kauge kõmina järele undamisi teati, seal puudus tuleku aja ja seaduse sisu kohta iga umbkaudnegi selgus. Igatahes ei oodanud talurahwas uut seadust, mis neile orjuse- ja maksukergendusi pidi tooma, mitte mõisnikkudelt — nende kinnist kätt ja südant tundis ta ju nii hästi — waid riigiwalitsuselt wõi otsekohe keisrilt. Kuid seejuures ei unustatud sakste ja kohalise Saksa ülemuse suurt wõimu ära, ning kartus, et see wõim keisri ja riigiwalitsuse hea tahtmise, kui seda tõesti peaks olema, nurja ajab, walitses talupoja südames nii mõjuwalt, et ta juttusid uue seaduse tulekust küll ihkelt kuulas, aga neid naljalt uskuda ei suutnud, waid tuimuseks tardunud meeleheitmises edasi elas ja wiimaks ainult weel, nagu Järwamaal, Jumalalt mõne ime läbi peastmist ootas — Jumalalt ja prohwet Maltswetilt.

Uus seadus oli aastal 1856 raske sündimise järele wiimaks ilmale tulnud, aga Saksa ja Eesti keelde tõlkimine wõttis tegijate läbipaistwal tahtmisel nii palju aega, et seadust alles kaks aastat hiljem wõidi wälja kuulutada ja maksma panna. Selle wäljakuulutamise ja maksmapanemi-