— 239 —
Ja siis peab inimese Poja tähte taewas nähtama, ja siis peab huluma kõik rahwasugu maa peal, ja peawad nägema inimese Poja tulewat taewa pilwede peal suure wäe ja auga… Ja tema läkitab oma inglid suure pasuna healega, ja nemad peawad kokku koguma tema ärawalitsetud neljast tuulest, ühest taewa otsast teise…“
Ta waikis mõttes, ilma silmi tähe sära seest ära pööramata. Aga healed tema ümber hüidsiwad ümina seest, mis ühtelugu kaswas, et ta edasi kõneleks. Ja ta kõneles edasi, ja kõneles nüid, mis waim talle enesele sisse andis:
„Minu waim näeb ja minu silm loeb Jehowa pitseri alt tema käsukirja. Kellel kõrwad on kuulda, see kuulgu ja kellel meel on märgata, see märgaku!… Enne seda, kui kuues pitser lahti wõetakse, enne seda, kui suur maawärisemine sünnib ja päike mustaks saab kui karune kott, ja kuu otsegu weri; enne seda, kui taewas taganeb otsekui üks kokkukeeratud paber, ja kõik mäed ja saared nende asemelt nihutatakse, ja kuningad ja suured ja rikkad ja pealikud üle tuhande, ja wägewad, ja kõik sulased ja kõik wabad mehed warjule poewad koobaste ja mägede kaljude sisse — enne kui kõik see sünnib, aga warsti pärast seda, kui Kõigewägewama sõrm taewa küllest kustub, peab hirmus werewalamine tulema, ja weri saab woolama nagu jõed ja laenetama nagu järwed, ja inimesed peawad were sees ujuma puusani ja kaelani. Ja siis tõuseb lõuna kuningas üles ja hakkab suure ja wägewa põhjakuningaga taplema, ja nende wäed saawad olema nagu pilwed taewa all ja nagu liiw kõrbes -- ilmlugemata. Ja kui nad wõitlewad, siis on, nagu põrkaksiwad maa ja taewas wastastikku, ja tuld on pool maailma täis. Aga Jehowa pöörab oma pale ära põhja kuninga poolt, ja sel ei ole õnne, ja ta kaotab wõitluse wõitluse järele ja ei wõida ühteainust wõitu koledas tapluses. Ja siis tulewad weel seitse kuningat oma sõjawägedega ja heidawad endid hirmsa werewalamise sekka, ja möll ulatab paljudest riikidest üle ja tulesambad ulatawad tähtede kõrgusele. See pole aga weel kõik. Sõdijaid ilmub hommikust ja õhtust juurde, weel ilmub wiis kuningat wae-
