Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/246

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 245 —

muse üleaedne, jäi, käed taskus, müts peas, keset tuba seisma, kuna Mart, Seenepalu wiieteistkümne-aastane perepoeg, katkiste rangide juurest, mille kallal ta kinganõelaga õmmelda torkinud, pärani silmil prohweti käeraudade peale wahtis, nagu ei usuks ta, et ta õieti näeb.

Maltswet oli sisse astudes tere õhtust öelnud, weidi kahewahel, kas oma wastastele kätt pakkuda, mida ehk wastu ei wõeta, sest see oli ju nüid wangi-käsi. Aga nad kõik oliwad ükshaawal tulnud ja tummalt ta wangi-kätt pigistanud, isegi Lõhmuse Taawet, see mees, keda ta kord ta patuse elu pärast käis noomimas.

Korraga pani wiimane täie suuga kurja:

„Mis kurat nad sinu kätest siis nüid rautawad!“ hüidis ta, kui ta salaliselt kiirgaw teras-silm mitu korda prohweti hallist kogust üle roomanud.

Maltswet kõngutas roidunud naeratamisega pead, ilma kohe wastamata. Tema asemel ütles talitaja habeme seest suud mööda:

„No woata, rauad hakkawad juba priiks saama -- talupojad parandawad ahju-paistel perseid, — waja siis rautada, keda weel rautada on, ja nahka wõtta, kust weel wõetud ei ole.“

Woostri peremees naeris oma ette, kuna ta taskust raudade wõtit otsis; tal oli nähtawalt heameel talitajast, kes kurjal ajal sääraseid sõnu julges rääkida. Ka Maltsweti näost, mida nüid täiesti ilmalik-kaine paiste kattis, libises kurblik-kerge naeratus üle. Sellewastu oli Lõhmuse palg õel-tõsine, ja ta rinnas näis midagi hapnewat ja kääriwat:

„Mis sina mehike neile prohwustele siis õieti tegid?“ küsis ta ühe jala pealt teise peale tätsates.

„Mis ma wennike tegin?“ kohmas Juhan Leinberg wiimaks, mõttes maha wahtides. „Ei muud midagi, kui õpetasin külarahwast sakste seadusi pühaks pidama.“

„Kas tõesti?“ Ja Lõhmus hakkas naerma ja naeris isewärki wihase kahinaga, kuni tal läkastus peale tuli. „Ja nemad — nemad mõtlesid — nemad argpüksid mõtlesid — et — et külamehi kihutad nende mõisaid põletama —?“