— 246 —
„Wist küll… Ega mul muidu neid kulinaid käte külles oleks ja nii pikk tee jalge all…“
Taawet naeris ikka weel. Lugu, et saksad oma heategija ahelatesse pannud, näis talle meeletumat lõbu tegewat… Korraga läks ta tõsiseks, astus Maltswetile ligemale, ta silm kortsu tõmmanud kulmu all jäi aineti wangi sinakaks tursunud käte peale wahtima.
„Kurat! Tehke ometi rauad lahti!“
Talitajal oli käsi wõtme järele juba õiel, aga Woostri peremees oma külmast kohmetanud kätega ei leidnud seda taskust niipea ülesse.
„Tulise pihta, kas neil siis parajamaid raudu ei old?“
„Need öeldi parajad küllalt olewat,“ wastas Maltswet.
Nüid leiti wõti ja talitaja muukis pingul olewad rauad lahti. Nende alt tuliwad käerammed nähtawale, millel inimese ihuga enam palju sarnadust ei olnud. Ilma nahawoodrita rauad oliwad lihast paiguti läbi lõiganud ja selle mustaks ja siniseks pitsitanud.
Lõhmus sülitas. Ta wõttis mahalangenud rauad kätte ja hakkas neid sõnalausumata waatlema, kuna wang walust õhetawaid käewarsi üles ja alla kõigutas, kusjuures ta nägu kannatawat tundmust ei suutnud warjata.
Kõik toas-olejad, nende seas ka praegu mõisast koju jõudnud teomees Mait, nihkusiwad prohweti ümber ringi ja wahtisiwad, halatsew õud nägudes, tema surnud käsa. Nende juurde kogusiwad weel, üks teise järele rehealuse-ukse wahelt sisse pugedes, tolmused linalõugutajad.
„Mitte ei tunne, kas käed wõi puutombud warte otsas,“ naeratas Maltswet, kätega liigutuse-katseid tehes.
„Tule ahju paistele, ma wõian sul neid jookswa-eliga ja seon kinni,“ ütles perenaise emalik-helde heal. „Sa’p soa jo nendega süiagi, ammuks homme raudus edasi minna.“
Wang tegi näo, nagu tahaks ta kutset tagasi tõrjuda — kannatas ta ju oma Õnnistegija eest heameelega. Aga olgu nüid, et õõguw walu ta siisgi nõrgaks tegi, wõi ei tahtnud ta lahke pakkumise eest tänamata olla — ta waatas perenaisele otsa ja asus siis, mõnda tänusõna habemesse ümisedes, tooliga kolde ette.
