— 259 —
maad wallast walda rännand, kas wõi palja-jalu ja söömata ja joomata. Ja ma oleks teel igal pool rahwa poole kisendand: ‚Waadake, see on teie usuisa, keda ahelates Kolgatale weetakse, ja mina olen tema järelkäija! Tulge ka teie ja käige tema järele, ja kui teid ahelatesse pannakse, siis olge kindlad usus ja ärge salgage oma isa ja peastjat mitte ära! Tulge kõik ja kannatage rõemuga oma õpetaja ja oma usu eest, sest seda tasub meile Kõigewägewam!‘… Ja ma oleks sinuga ühes Tallinna läind, ja nad oleksid mind raudu pidand panema nagu sindgi. Ja siis oleksime ühes tagasi rännand külast külasse ja mõisast mõisa, ja igalpool oleks ma oma healt tõst ja karjund: „Waadake, meie põle midagi kurja teind, aga meid on mõrtsukate ja rööwlite kilda heidetud meie usu pärast! Kui õige ja püha peab see usk olema, mille pärast meid nõnna raskesti taga kiusatakse! Ja kui wägew peab see usk olema, et meie tema eest rõemuga kas wõi surma läheme, õisates ja lauldes: ‚Ehk oleks ilm täis kuradid, kes tahaksid meid neelda, — ei karda meie ühtegi, küll Jumal wõtab keelda!‘…“
Prohwet pigistas tugewasti waimustatud jüngri ärewuses wärisewat kätt.
„Sinust, wend, usun ma seda,“ ütles ta uhkusega segatud liigutusega. „Ma tean, et sa seda oleksid teinud, mis su suu räägib, ja soowiksin, et mul sinusuguseid wõitlejaid palju oleks.“
Siis wõttis ta uue lehe-numbri ja luges poolwalju healega pikkamisi, mõnda sõna weerides, edasi:
„Paidest. Järwa walle-prohwet. Rägime temmast weel üks kord ja siis jättame tedda narrilast wahhel rahhule. Kuulge, mis ta omma maiaperremees kord teise mehhele temmast kõnneles ja sealt õppime tedda ikka jälle ueste tundma ja näeme, kuida temma hagganaid nisso eest müüb. Wanna mehheke kõnneles nenda:
‚Kas tead ka, et minna hiljuti koera naero läbbi ommast peawarjust piddin ilma jäma?‘
‚Kuida nenda? olli tulluke lahti peäsnud?‘
