— 264 —
arroga jüngritte seltsi ei heida ja nendega weiste radda kirriko teeks ei pea, need peawad wariserid ollema! Agga ma küssin, kas keik Adama kurjast jurest kaswanud kurjad oksad Juhhan Leinbergi külges hullem ei kaswa, kui keige mude külges, keddas temma wariseriks nimmetab? Temma panneb ennesele prohweti, ristia Joannese ja kes teab, mis nimmed, kulutab wimist päewa, põlgab Jummala koddasid ja palwe maiasid, teutab armo õpetusse ammetit, jättab altari saakramenti peäle 3 aastat wõtmatta ja muud sellesarnast, — missuggune wannast ehk udest wariseridest on awwalikult nii häbbemata olnud? Kui meie mitte ei ussuks, et keik temma wiis meelt kruwwidest lahti on, siis peaksime õieti pahhaseks sama temma peäle. Aga keigist, mis tännini temmast olleme kuulnud, on tunda, et ta pea wingust puhhas ei olle. Ta willets ussub wist isse ka sedda, mis ta teistele ette lobbiseb, ja sellepärast peame temma eest palloma ja isseennast temma tede eest hoidma. Pissuke kiwwi wõib ka koorma ümberwiskada. — Küllap eddespiddi same ka teäda, millal ta Riast taggasi jõuab, ja kas siis teisemaks on läinud, kui Tallinnast tulles. Ta waene mehheke on kül ahhelas, agga mitte üksi kässist ja jallust.“
Fanatismus on armuheitmata murdja. Needsamad „jumala-lapsed“, kes oma wastase mõne nädala eest walelikuks ja petjaks tegiwad, kes oma õpetust ise ei usu ja selle järele ei tee, tunnistasiwad ta nüid hullumeelseks. Igal puhul rõemustasiwad nad südamest, et politsei ta oma käpa alla surunud, ta suu kinni sulgunud ja temast raudus kurjategija teinud, kes oma perekonda ja kodukohta wast enam näha ei saa. Nemad ja ajaleht, mis nende murdja-kirjad ära trükkis, pidasiwad täiesti õigeks, et politsei inimese mässajaks tunnistas, kes wähe teisiti mõtles kui nemad. Nagu neil iga õigluse-tundmus puudus, nii ka iga inimlik kaastundmus õnnetusesse sattunud ligemise kohta.
Kuu aja pärast jõudis Maltswet wangitapiga Riiga — poolnälginud ja haige pikast, kurnawast teekäigust. Riias
