Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 265 —

heideti ta külma, niiskesse wangikotta ja lasti teda seal mõni aeg winduda. Siis algas kohtulik ülekuulamine.

Aga ka Riias ei leitud sellest inimesest mingit süid — siin weel wähem kui Tallinnas. Sest siin, kus Tallinna kubermangu sündmustest kaugemal seisti, waadati nende peale weidi kainemalt, ja kindralkuberner Suworow, kui ta ka Balti wõimumeeste hea sõber oli, ei tundnud seda isiklikku wägiwaldlase-wiha pead tõstwate talupoegade wastu, nagu Eestimaa mõisnikud ise. Ilmaliku ülemuse kohtu-uurimine ei toonud Maltsweti kohta, kes ennast südilt ja sõnakalt kaitses, midagi ilmsiks, mida rahwa üleskihutamiseks oleks wõidud pidada, kuna süidistajad ise ainust tõelikku tunnistust tema wastu Riiga ei suutnud saada. Nõnda mõistis ilmalik kohus kaebealuse mässaja-süist priiks. Seega oli peakaebtus oma raskusega langenud ja Maltswet wõis, jälle lootust kogudes, saatusele julgemalt wastu waadata.

Oma waimuliku tegewuse eest pidi ta seepeale Riia peakonsistoriumi ees wastutust andma. Ta jutustas ülekuulajatele kõneka suuga ära, kuda ta palwemeheks ning rahwa usuliseks äratajaks saanud, mida ta õpetanud ja kust ta oma õpetused wõtnud. Tal läks korda waimulikule kohtule oma piibli-tundmise tõttu selgeks teha, et ta kõige oma usulise tegewusega pühakirja põhjal seisnud, kui ka mitte igas asjas tähe järele Lutheruse kiriku dogmade põhjal. Nõnda ei wõinud konsistorium teda ka usuliseks kurjategijaks mõista.

Riia waimulikud mehed waatasiwad leplikuma silmaga selle agara usumehe peale, kes ju oma wiisil nende asju rahwa seas ajas — piiblit kõige tarkuse ainumaks hallikaks tunnistas, talupoegade lootused pilwete taha juhtis ja kadeduse pärast wihatud Herrnhuti wastu wõitles. Selle töö tulu kaalus ju pisukese kahju, mis Järwamaa prohwet oma lahk-õpetustega walitsawale kirikule wast tegi, mitmewõrtselt ära. Kõigutada ei suutnud see lihtlabane, harimata talupoeg kiriku-müirisid ometi mitte.

Niipea kui Maltswet temale wastu puhuwat leplikku tuult märkas, astus ta niisama terase kui südika soowiga wälja. Kui teie minust mingit süid ei leidnud — järeldas