Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/273

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 272 —

Need juhib pidiwad waikima. Madis oli nende all juba küllalt kannatanud. Muidugi süita. Need jutud pidiwad waikima ja igaüks pidi nägema, et nad tühised on. See jõle arwamine, mis Madise lugupidamist inimeste silmas nii wäga alandas, mis talle nii palju uneta öösid toonud, pidi kõigi silmade ees waleks saama. Igaüks pidi nägema, et Madis kiusliku lori ohwriks saanud, igaüks, kes seda lori uskunud ja edasi kandnud, pidi endale tunnistama, et ta pattu teinud, et ta ausa inimese wastu ülekohtune olnud.

Madis tahtis korralik inimene olla pealaest jalatallani.

Temast ei pidanud keegi küine-musta wäärt paha teadma ega arwama.

Sellepärast wõttis ta naise.

Wõttis naise ilma armastuseta, ilma tungiwa tarwiduseta — oma sisemiste healte wastu.

See pidi nõnda olema.

Ta pidi ohwrit tooma.

See õnnelik, kelle waga palwemees oma au kaitsjaks ja oma eluseltsiliseks wälja walis, oli Maasikmäe Mai, küpsema eaga peretütar naabriwallast.

Nad õppisiwad üksteist Madise lugemise-tundidel lähemalt tundma.

Mai torkas „Maltsweti abilisele“ oma iseäralise usuärdusega silma. Kui teised naisterahwad alles pead kõigutasiwad ja ohkisiwad, walas tema juba palawaid pisaraid. Need weeresiwad tal nagu elawa hõbeda tilgad üle mõlemate põskede — kiiresti ja kuulmatult. Ta ei äganud ega nooskunud — kõik sündis wagusasti, healetult, kees hingest sala hallikana wälja. See liigutas Madist. Ta pidas seda õigusega tõsiseks, alandlikuks, südame põhjast woolawaks wagaduseks. Mai istus wõi seisis peaaegu liikumata oma paigal, ta silm oli kõneleja suu külles kinni, ja pisarad jooksiwad. Missugusele palwepidajale poleks see sügaw, wagune ärdus meeldinud! Aga Madis arwas pealegi weel märkawat, et Mai nõndawiisi just tema suu külles rippus, et