— 273 —
Maie pisarad just tema lugemisel nii ohtralt ja palawalt woolasiwad. Ja see sundis teda wagusalt austajale lähenema.
Ilus ta ei olnud, juttu ei mõistnud ta ka mitte ajada, ta tõendas ainult taga, mis teine eel rääkis. Aga sest polnud wiga. Selle eest oli ta ausate, jumalakartlikkude ja kaunis jõukate wanemate laps, keda Madis ise Maltsweti usku pööranud. Nõnda oliwad asjad kõik joones, tingimised igapidi peri — korralik mees heitis korraliku neiuga korralikusse abielusse. Kõik sündis, nagu kord ja kohus.
Ja nüid wõis Madis oma kallima usuõega, sellega, kes teda mitte ainult südamega ei mõistnud, waid ka peaga, wabalt läbi käia, ilma et ta au ja hea nimi kahju oleks kannatanud.
Päris siledasti ja ilma mingisuguse ärewuseta ei läinud aga Madise naisewõtmine ometi mitte.
Krõõt näitas küisi.
Õigust tal seks ei olnud, sest ta ei suutnud ainust sõna ega tegu ette tuua, millega peremees ennast tema wastu oleks kohustanud ja sidunud. Ta ise oli omale nii suuri ja sügawaid lootusi teinud, et ta nagu pikse rabamist tundis, kui Madis Maasikmäele kosja läks. Ja nüid ei tundnud ta wiha ja ahastus enam piirisid. Esmalt sõimas ta püha mehe kõigi kuuldes armuta läbi, siis püidis teda wäewallaga, ust kinni hoides ja Madist roobiga tagasi tõrjudes, sundida kosjakäiku katki jätma, ning wiimaks langes põlwili tema jalge ette ja palus ristis kätega, et ta teda mitte maha ei jätaks, sest ta ei mõistwat ega suutwat ilma temata elada.
Peaaegu kahetses Madis juba, et ta nii palawa armastuse ära pidi põlgama, ja tal poleks Krõõda ärawõtmise wastu wist palju olnud, kui mitte jälle tema au ja hea nimi keelates wahele poleks astunud.
Krõõda õrn olek peremehe wastu, wanapiiga kõigile ilmutatud kindlad lootused, tema kiitlewad märguanded warstistest pulmadest jne., oliwad ilmalaste kurjadele keeltele juttudeks asja andnud, kui käiks lesk mees oma truu ümardaja juures wahel külge soendamas. Need jutud oliwad muidugi ka Madisele enesele kõrwu tunginud, ja ta otsus oli kohe
