— 274 —
kindel, mõistliku naisewõtmise läbi ühele kui teisele laimule korraga otsa peale teha. Muidugi ei wõinud ta Krõõta Tõnu-Peetri perenaiseks teha, sest see oleks teotawat arwamist ainult kinnitanud. „Küll tal tüdrukuga ikka midagi tegemist oli, ega ta teda muidu ära oleks koristanud,“ oleks siis umbusklik külasuu naernud.
Ja nõnda läks mõistlik mees, kui ta õnnetuma Krõõda küisist peases, Maasikmäele kosja. Küll jooksis Krõõt, kõik oma neitsilikku au ja uhkust unustades, talle nuttes weel õuewärawast järele ning tõotas teda naisena kümme korda hoolsamalt ja alandlikumalt ümardada kui siiamaani tüdrukuna, kuna ta laisa ja rumala Maiega suisa õnnetusesse jookswat, — kuid kõik oli asjata. Ei mõjunud mehe kohta, kes oma au kõrgemaks pidas kui kõike muud maailmas, meelitused ega ähwardused.
Muidugi polnud Krõõdal enam Tõnu-Peetri katuse all asu, kui uus perenaine jala üle läwe tõstis. Ta murtud süda kihutas tema wõersile. Madisel ei olnud midagi selle wastu, et armastusehaigust põdew piiga, kelle poolt tema maja- ja abielu-rahule mõndagi hädaohtu oli karta, poolel aastal teenistusest lahkus. Wõitis ta ju Maie kaks tugewat kätt muidugi tema asemele. Ja nõnda kolis Krõõt Tõnu-Peetrilt ühe sugulase juurde niikauaks „aplaagrisse“, kui mõni uus teenistusekoht leidub. —
Kugli sündmustest äratas aga kõige suuremat tähelepanemist see sügaw-õnnetu lugu, mis Lõhmuse talus warsti peale Tõnu-Peetri Madise pulmi juhtus.
Lõhmusel ei olnud enam peremeest.
Peremees istus warguse pärast wangis.
Peremehel polnud ka enam talu, sest see pidi lähemal Jüri-päewal teise kätte antama, ning paari kuu pärast oleks Taaweti perekond peawarjuta olnud, kui mitte Kiisa Mihkel tütrele ja ta lapsele warjupaika poleks pakkunud.
1858. aasta sügisel, mõni päew pärast seda, kui prohwet Maltswet wangina külast läbi wiidud, ühel laupäewaöösel, oliwad wargad kohalise mõisa aidas käinud. Aida lukud leiti terwed olewat; need oliwad siis järeltehtud wõtmete
