Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 27 —

mese maanitsuse-kõne. Rahwas kuuland, kuuland — siis woadand imekspanemisega üksteise otsa, wiimaks silmad kõigil wett täis, ja kui lugeja lõpetand, teand kõik, et nad niisukest jutlust enne põle kuuld, ei ühegi kirikuõpetaja, ei ühegi Saksa isanda suust… Ja tõepoolest, sel mehel on wägew sõna. Ta põrutab hinge ihu küllest lahti. Teie wõite mind uskuda, ma olen teda kuuld, ja kes ei usu, kuulaku teda täna ise. Ja kes tema jutlust kord on kuuld, see tahab seda jälle kuulda soada. See on mees, kelle sõnad üdini tungiwad…“

„Nojah, ta kuulutada jo moailma otsa ette!“ ütles Tibukännu Peeter. „Eks see põruta küll!“

„Kuulutagu ette, mis tahab, aga miks ta wiinajoomist keelab!“ pahandas Kriuka Mihkel.

„Ei tohi wiina wõtta, ei tohi piipu tõmmata —“ aitas Tooma-Jüri Rein Mihklil nuriseda — „mis meile ilma elust siis weel järele jääb?“

„Witsad.“

Kõlaw heal, niis seda ütles, kostis eemalt ukse juurest; temast kuuldus niipalju wallali lastud hirwitamist ja pihta minewat torkamist, et kõigi pilgud sinnapoole pöördusiwad, kust ta tuli.

Kaks uut külalist oli natukese aja eest kõrtsi astunud. Üks neist, keskmise kaswuga, tugewa kondiga noore-wõitu mees, wana rebase-nahka müts peas, puusas käed punase wöö wahel, seisis nii laialt ja wõimsalt ukse ees, et teist tema tagant peaaegu wäljagi ei paistnud. See nihkus alles mõni silmapilk hiljem lagedamale, ja nüid nähti, et ta wäike küirakas mehike oli, suure kongus nina ja pisikeste, teraste nirgi-silmadega.

„Witsad ja tühi kõht,“ kordas tema suurem ja tugewam seltsiline, kelle laiast, punetawast näost ja elawalt keerlewatest hallidest silmadest, kui ka pilkawast, wäljakutsuwast naeratamisest tema paksude, tiiraste huulte ümber märgata oli, et ta enese kirikuteel juba tublisti winna wõtnud. Kui talle keegi ei wastanud, astus ta mõne raske, tätsawa sammu leti poole ja lisas juurde: „Jah, noomijaid on meil nüid palju! Üks