Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/287

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 286 —

— prohwusi on kaks! Timuka kest on weel terwe. Kui sul abi tarwis on, siis ütle aga‘… Näe, nüid on minul abi tarwis… Ja Triinu keretäis on sul weel meeles“…

Jaan oli nõus. Kangelane ta ei olnud, aga Taaweti seltsis oli ta wähemast mees. Ja siis tuli weel mõlemate sõber ja austaja, Kiisa Mikk, juurde. See oli kohe kangelane, kui õemehe nõu kuulis.

Peeti siis aru, ja plaan küpses parajasti, kui Lõhmusele midagi täiendawat meelde tuli.

Üks tee, kaks asja.

Hakka nüid junkru-näru pärast üksi suurt waewa nägema!

Hoolimata wilja-ikaldusest on mõisa-aidas sügisel mõndagi, mida talupoeg õnnistatud aastalgi näha ei saa.

Ja lukkudega saab Taawet, see meistri-mees, kergesti toime.

Nõu peeti kokku ning waga Alt-sauna Tõnis, kes Jumala ja Maltswetiga oma kaksikute pärast, kes ilma leiwakotita ilmale saadetud, riius oli, kutsuti appi. Ja kui pudelist küllalt julgust oli wõetud, mindi ühel õhtul hästi ettewalmistatult tööle.

Töö õnnestas.

Junkru-Otto, kelle teed ja käigud teada oliwad, läks lõksu.

Paar tundi hiljem, kui karistatud sundija sängis ägas ja mõisarahwas ärewusega sündmust harutas, käidi aidas ära. Tõnis, kes waritseja ja weomehe osa mängis, ajas Lõhmuse hobuse peidupaigast aida ette ja kraam toimetati öö jooksul naabri-walda heade sõprade juurde warjule. Kui uurimine ja otsimine oma külades lõpetatud, toodi saak kodu ja jagati ära. Mikk, kes oma osaga midagi peale ei tohtinud hakata, annetas ta waesele Tõnisele, kes oma seitsme wäntsikuga juba sügisest saadik püsti näljas oli. —

„Noh, õemees, mis sina siis siin norutad. Nägu mehel ees nagu kõntsa-tiik sügisese ilmaga!“

Raske käsi patsus Lõhmuse õlale, puskarine hingeaur käis talle põske mööda ninasse.

„Ah Mikk!“ ärkas Taawet tusasest unest.