— 289 —
Ei, teda hukka saata ei tahtnud ta mitte. Ta uskus usu ja wagaduse imetegewa wõimu sisse. Ta puges kõige oma hingega usuluulelise arwamise sisse, et tema tegu Jumalale meeldib ja inimesi liigutab. Inimesi nõnda liigutab, et nad halastuse pisaraid walawad, suu armuheitmise sõnadeks awawad, südame andeksandmise tegudele sunniwad.
Ei, seda ei tee baron mitte! Ta on ju inimene. Kõik tema waljus sulab pehmuseks, tema kurjus ärduseks. Ja kui ta usku ei austa, siis austab ta inimlikku woorust. Ja kui inimlik woorus teda ei pehmenda, siis ometi alandlik põlwitaw palumine. Ta on ju inimene, kellel inimlik süda põues…
Ja Lõhmuse perenaine wiis wõera wara oma aidast selle omanikule tagasi. Nagu tema usk seda prohweti suu kaudu käskis. Lõhmuse perenaine läks mõisa ja andis oma mehe kurjategijana üles.
Püha hullus pühitses wõidupidu. Püha hullus lõi pillerkaari. Püha hullus katkestas sidemed mehe ja naise wahel, lõi oma küined inimliku aju, inimliku südame sisse ja jõi werd…
Baron ei saanud tükil ajal sõna suust. Ta wahtis peaaegu tiiraste pilkudega seda mustas riides kahwatanud naist, ja kui see tema ette põlwili langes, silitas ta oma petist lõuga ja ütles wiimaks:
„Waata, waata, — wõi sinu oma mees! Noh, see on hea, et sa seda ütlema tulid, ja weel parem, et sa warguse tagasi tõid.“
Anu ristis käsa tõstes:
„Ega baroni herra talle kedagi tee? Ega baroni herra teda kohtu kätte anna?“
„Kelle kätte siis?“ wastas baroni herra imestades. „Kelle kätte siis wargaid peab andma?“
„Armu, baron herra, armu!“
„Wargale armu? Anu, sa oled mõistlik inimene — kuda wõib wargale armu anda?“
„Aga ma arwasin — ma lootsin —“
