— 304 —
„No muidugi — sinusugune kena — sinusugune pagana kena laps!“
Ja noor baron jäi õiglase imestuse ja otsekohese kaastundmusega ta otsa wahtima, pilguga, mis tüdrukule kuuma ja ärarääkimata lõbusa woolu südame-põhja paiskas.
Elts lõi korraga silmad laialt ja särawalt nooremehe otsa. See waade tuli nagu plahwatus lõhkemiseni paisunud hingest. Ja noormees tundis plahwatuse kuuma õhku omale wastu nägu lööwat.
Pilguke aega wahtisiwad nad üksteisele tummalt, imewalt silma, siis sirgus baroni käsi wälja, asus neiu kõrgest rinnast ahnelt kinni ja pigistas seda.
Kuid see oli wägiwald. See oli omawoliline wõtmine, mitte paluw kutsumine. Ja see kähwas neitsile ta puhtasse hingesse. Tugewa tõukega wabastas ta enese pealetikkuja toorest käest ja hüppas püsti. Ta silmast wälkus meelepaha. Sõnalausumata tahtis ta julgele puutujale selga pöörata.
„Elts, jää paigale!“
Ka baron oli püsti tõusuud. Toon, millega ta seda ütles, oli lepitaw, peaaegu paluw. Ta hakkas tüdruku õlast kinni ja pööras ta ettewaatliku tõmbamisega enda poole ümber.
„Ära nüid kohe ära jookse — ega ma siis paha pärast — see tuli nii kogemata — — kes siis nii turtsatas wõib olla!…“
„Mis noorherra siis minust tahawad?“
„Ma tahan sinuga paar sõna juttu ajada… Ole mõistlik laps ja istu seie puu alla jälle maha — seie minu juure… Kas istud?“
Baron hoidis külatüdruku karedat, päewatanud kätt oma luuwalges, siidipehmes pihus, ja Eltsel oli tundmus, nagu ümbritseks ta sõrmi soe, õrn, libe madu. Aga ta ei wabastanud oma sõrmi sellest kaelustamisest, ta tundis sest sala hirmu kõrwal iseäralist wastupanemata lõbu, isewärki uimastawat nõidust. Ja ta laskis enese kätt-pidi rohu peale
