— 306 —
hüiaks tormilind, oli nagu röögataks põder, oli ka, nagu karjataks inimene. Kumbgi ei mõistnud omale seda pool ägawat, pool paluwat, pool hoiatawat healt seletada, ja kumbgi jõudis wiimaks rahustawale otsusele, et ta kõrw teda kuidagi petnud.
„No waata, seda head wõiksin ma sulle teha! Ma tahan sind põrgust peasta.“ Ja noormees hakkas tüdruku jämeda, lihawa põlwe ümbert tugewa pigistusega kinni.
Elts ei pannud seda tähele. Ta nägu lõkendas ja silmad waatasiwad ärewlise põnewusega lahkele saksale näosse.
„Aga kas mõisas siis on kohta?“
„Kui ei ole, siis teeme.“
„Kuda siis?“
„Noh, kihutame ühe ära.“
Ja noor baron naeris tüdruku ennatuse üle, kellel meeles ei olnud, et saksa käes kõik wõimalik on.
„Seda ma ei tahaks, et saksad minu pärast kedagi lahti hakkaksid laskma,“ tähendas Elts wähese mõtlemise järele tõsiselt ja aralt. „Ma parem ootan weel, kuni keegi ise ära läheb, — wõi ehk noorherrad teaksid mulle kuhugi teist mõisa kohta juhatada?“
„Kuule, Elts, jäta see kõik minu hooleks ja tule aga mõisa, kui sulle käsku tuuakse.“ Seejuures nihkus üliõpilase käsi tüdruku põlwe pealt paitades ja pitsitades ülespoole. „Ma pole oma toatüdrukuga juba ammugi enam rahul — läheb teine wanaks ja kondisemaks, lõugab ka juba wastugi. Sinusugust, Elts, on mul häda pärast waja…“
„Kas siis noorherradele tüdrukuks?…“ Ja Else liigetest käis nagu kohkumise wapustus läbi.
„Minule muidugi — kellele siis? Kas arwad siis, et ma sind teistele annan? Noore baroni pikad, läikiwwalged hambad tuliwad punaste huulte wahel wälkudes nähtawale, ja ta nägu ja terwe pea sarnanes silmapilgus liha kallale asuwa maia kassi wäljanägemise.
„Aga noorherrad on jo kodust palju aega ära?“
„Ja, ma lähen sügise jälle Tartu ja tulen jõuluks koju. Aga sest pole wiga — ega ma sind sellepärast
