— 307 —
lahti lase. Sa oled siis teiste teenijatele niikaua abiks, kui ma tagasi tulen, ja tulewa kewadest saadik jään päriselt seie — siis olen studeerimisega walmis.“
Tüdruku põsed õõgusiwad rõemlist ärewust wälja, siisgi ohkas ta äkitselt.
„Ei tea, mis isa-ema ütlewad!“
„Mis neil siis ütelda on!“
„Ehk ei lase!“
„Kuda nemad wõiwad keelata?“ Noor baron ajas silmad suureks ja kulmukarwad üles. „Kuda nemad wõiwad keelata, kui mõisast käsk tuleb?!“
Õige küll, keelata nad ei wõinud, kui mõisast käsk tuleb, ja Elts oli ju isegi wõimalikuks arwanud kodust sel wiisil peaseda. Aga ta süda läks siisgi raskeks — talle tuli wõitlus meelde, mis lahkumise eel tingimata pidi käima, sest Kiisa Mihklil oli kahel põhjusel raske tütart majast wälja saata — esiteks oli tal teda kui tugewat tööjõudu majapidamises wäga tarwis, ja teiseks pidi ta tema hinge pärast wärisema; kes teab, mis tüdrukust kurjas ilmas saab, kui ta enam wanemate usulise walwuse all ei seisa!
„Kui see nüid kõik nõnna läheb, nagu aulikud noorherrad lubawad, ja ma tänan noorherrasid wäga koha eest ja tahan noorherradele ikka truu teenija olla — —“ Elts hakkas lapselikult punastades kogelema ja „noorherrad“ katsusiwad armulikult tema puusa; siis aga wõttis esimene uut hoogu ja lõpetas oma palwe: „Kui mulle siis mõisast sõna saadetakse. et tulgu ma teenima, ja isale käsk, et lasku mind minna — ärgu siis noorherrad Jumala pärast enne ega pärast kellegile öelgu, et meie seda metsas kokku oleme reakind, ja et ma noorherrasid koha pärast palusin, ja et ma ülepea sellest midagi ette teadsin. Kui isa seda kuulda soaks, ei mul siis head oodata ole — ei tea, mis teeb, enne kui mind minna laseb. Wõib olla, ehk uputab ennem kaewu ära, kui mõisa laseb minna.“
Noor baron tõotas kõik teha, mis aga Elts soowis — ta oli ju nii hea herra. Ja täis lahkust ja heldust lõi ta
