— 308 —
käe külatüdruku piha ümber ja sirutas sõrmed ta kaenla alt nii kaugele, et nende otsad Eltse heljuwat rinda puutusiwad.
„Meie kaubad on siis koos,“ ütles ta, kus juures ta alumine paks huul wärises, „nüid anna mulle selle peale ka ilus musu.“.
See oli jälle ennem palwe kui nõue, ehk küll kerge naljatooni sisse warjatud. Terane aime näis noorele rüitlile ütlewat, et ta kareda üleanetusega oma asja ei tohi ära rikkuda, et ta siin wiisakusega kaugemale jõuab kui hoolimatusega…
Elts punastas juukse-juurteni ara. Ta lõi oma pikad, warjukad ripsmed silmade ette, ja ta rinda, mida nooremehe sõrmed puutusiwad, kergitas wärisew tuksatus. Tal ei näinud palju selle wastu olewat, et noormees teda oma külje wastu surus, ja ka tema palwe täitmise wastu ei suutnud ta muud kuuldawale tuua, kui tühist pealiskaudset naljatust:
„Ega baroni herrad ometi külatüdruku musu taha!“
Aga baroni herrad tahtsiwad. Nad oliwad linnas wärwitud põskedega libudele suud andnud, miks siis mitte ilusale puhtale külatüdrukule — kui seda keegi ei näe ega tea…
Aga sel silmapilgul, kui nad nooruse tuhinaga külatüdruku kaenlasse tõmmasiwad, tema paisuwat rinda oma külje wastu muljusiwad ja oma ahnet suud tema maasika punaste huulte peale tahtsiwad suruda, huilgas metsast jälle see arusaamata heal, seekord lõikawalt, piitsutawalt, huluwalt, nagu aurulaewa hädawile.
Nad kähwasiwad üksteisest lahku ja jäiwad kohkunult kuulatama. Baroni kulmude-wahel lõi kortsu ja hammaste all sisises wande-sõna. Pahaselt raputas ta pead. Ta oli seda pahasem, et ta imelikku kiljatust ka nüidgi weel seletada ei mõistnud. Ümberringi polnud ainust elawat hinge näha — ei inimest, ei looma, ei linnukestgi oksa peal.
Elts hüppas püsti.
„Ma pean nüüd minema, baroni herrad!“
Neiu ringi piiluwad arad silmad ilmutasiwad ta rahutust, mille põhjus wist ebausust kaugel ei seisnud.
