— 314 —
ta iseenese üle imestama, kuda ta seda ülepea wõinud karta. Kuda ta Wikerpuurist seda wõinud mõtelda. Poisist, kes — kes… Jah, noh — Elts ei teadnud tõesti mitte sõnadega öelda, miks inimene, keda ta lobasuuks nimetas, tema asja ei wõinud wälja lobiseda, kui ta kõik muud ilma ette kandis. Ja wiimaks ei teadnud Elts enam, miks ta Wikerpuuri üleüldse lobasuuks pidanud. See usaldus wäikse topsiwenna ja wiguriwända wasta asus mõne päewa jooksul nii kindlasti Else südamesse, et tal nüid weel ainult selle teise kartusega tegemist oli.
Aga asjata oli, Jumal tänatud ka see. Käsk tuli. Noorherra, aus mees, pidas sõna. Käsk tuli laupäewa õhtul, Kiisa Elts olgu esmaspäewa hommikuks mõisas. Saksad olla Elsast head kuulnud ja nimetawad ta armulikult — on umbes kuuldus käskjala aukartlistest sõnadest wälja — noore baroni herra toatüdrukuks. Noor baroni herra kihutanud senise tüdruku ära — läinud teine hooletuks ja wastaseks. Kas Kiisa peremees oma last ja teenijat ära tahab anda, sellest mitte sõna.
Elsel oli tegemist, et rinda kergendawat hüiet, mis tal silmist helkis, teiste eest warjata, kui wahimees käsu kuuldawale toonud. Ja kui siis, pärast käskjala äraminekut, Kiisa talus torm lahti peases, pool waimlik, pool ilmlik torm mõisa wanema hoolimata käsu üle; kui isa ja ema üksteise wõidu tütre hinge pärast hädaldasiwad, mis mõisas, kus Maltsweti õpetust nii wäga wihati ja põlati, tingimata kuradi küisi pidi minema, ja kui nad oma häda kaebasiwad, mis kahe tugewa käe kaotus nende majapidamisele toob, siis ei tunnud Elts, üleanetu see üle muud midagi, kui selget puhast kahjurõemu, aina hästitawat ja parastawat südame lõbu. Nagu wang, kes põgenema peasenud, oma waljude wahtide ahastusest lõbu tunneb. Need wanemad oliwad oma usu-wiha tõbes õnnelikult nii kaugele jõudnud, et nende lihane laps suuremat rõemu ei tundnud, kui neist lahti saada, nendest eemal olla, ja et ta selle rõemu eest naeratades kõige kõrgema hinna maksis, mis tema sugusel maksta oli.
