— 337 —
Maksuta wõi wähese maksu eest maad! See oli ju priiuse kuulutus! See oli ju orjapõlwest peasemise tõotus! See oli põrgust taewasse minek! Sest mitte ainult ei pidanud talupoeg seal tööst, mille palk nälg oli, lahti saama, waid ka saksast, sellest oma peremehest, kes näljale ka weel peksu juurde lisas!
Saratohw! Samara! — Samara! Saratohw!
Kus need imemaad õieti on, seda ei teadnud muidugi keegi. Aga nende nimed oliwad nii magusad, nagu pilli heal kõlasiwad nad kõrwus ja waese ärakägistatud talupoja silma ette kerkis midagi maapealse Eedeni sarnast üles — maa kus süia saab, maa, kus saksa pole!
Kas jutt ka õige on? Kas tast pool osagi õige on? Ja kui on — kuda siis saksa küisist sinna peaseda?
Lähem asi oli muidugi wastuse nõutamine nende küsimiste peale.
Eestimaa uus talurahwa seadus laiendas talupoja liikumise wabadust; wiimane wõis nüid kui ta mõisniku ja kogukonna wastu oma kohused täitnud, kui ta kumbagile wõlgu ei olnud ja saksale oma talu, peremehele oma teenistuse määratud ajal üles oli ütelnud, ühest kubermangust teise rännata, milleks tal kuberneri käest pass oli paluda. Aga kui paljud tundsiwad siis seda seadust! Lihtlabane kirja-oskamatus pani seaduse raamatule rahwa kohta seitse pitseri peale, kuna teda sagedasti rahwa eest ka warjul hoiti. Ja kui teda keegi tundisgi, siis ütles niisugune enesele õigusega: Seadused on talupojale, mitte saksale. Millal on saks seadustest hoolinud! Kui ta neist wägiwaldselt üle ei astu, siis teeb ta seda konksudega. Ja neist ei ole tal kunagi puudust. Seadus isegi on konksusid täis; kui talupoeg neid ei leia, küllap mõisnik nad parajal pilgul wälja nuusib. Muu seas tuli selle peale mõtelda, et tee passi saamiseni mõisniku kaudu käis. Ega kuberner muidu passi anna, kui talupojal kohalise saksa ja muude ametikohtade poolt „õiged kirjad“ ette pole näidata. Sealjuures wõidi siis konksutada, nii palju kui kulus!
Seaduses enesesgi oli wäljarändamisele mõnus pais pandud, mis liikumise-wabadusest hea osa ilusti tagasi wõttis:
