— 365 —
süidlastaks pidas. Kargas meestele, iseäranis Gustawile, keda ta nähtawalt kardetawamaks pidas kui wanameest, kohe ninasse ja hurjutas nad mehe moodi läbi. Kas neil aru peas olla, ilma sisse hulkuma, tühja tuult tallama minna, ja kuhu nad koha tahtwat jätta! Ei saada nad tema käest mingit lubatähte.
Kuid mehed ei lasknud endid ära kohutada, nagu saksa nõu oli. Wisalt nõudsiwad nad lubatähte edasi. Nüid pidas baron wana Malts’ile kurja noomimise-kõne ja nõudis, et ta pojale „rändamise-hullustuse“ ära keelaks; wanamees ise jääwat muidugi ilma lubatäheta, ehk olgu siis, et ta koha peale enne uue peremehe otsib, mis ka hiljem sündis. Sellest oli juba märgata, et baron lubatähte, wähemast pojale, enam otsekohe keelata ei tahtnud, waid ainult isa keeldu appi hüidis. Nüid seletas noor Malts seda südimalt, et ta oma nõust mitte tagasi ei astuda, kuna isa ega baroni herra teda seadusliku õigusega minemast ei wõiwat keelata, mispärast ta lubatähe palwe juurde jääda. Kui siis isa Gustawi nõuet weel toetanud, kirjutas saks wiimaks lubatähe wihaselt wälja — niihästi noorele Malts’ile, kui ka teistele palujatele.
Juba lähematel päewadel sõitis Gustaw oma ja teiste lubatähtedega Tallinna, et neid kuberneri kantsleisse passide saamiseks ära anda. Ainult kahe kuu peale, 1. januarist 1. märtsini, lubati passid anda. Tahtjad pidiwad nad oma ringkonna haagikohtuniku kaudu kätte saama.
Nõnda jõudsiwad jõulud passide ootel kätte. Mõni aeg enne jõuluid oli Gustawil Maltswetiga, kes Albu wallas peidus oli — teda otsiti igal pool suure agarusega taga ning kuulu järele oli ta pea peale hindgi pandud — wäljarändamise asjus kusgil wäikeses külas läbirääkimine ja nõupidamine, kus plaanile juba wähe kindlamat kuju püiti anda. Üleüldse mängis sala-koosolekutel, mida prohwet oma poole hoidjate seas kõigi püidmiste kiuste, pidas, nüid wäljarändamise-asi pea-osa.
Mõni päew peale pühi tuli Orgmetsa haagikohtuniku poolt rõõmustaw teade, et passid kuberneri käest sinna saa-
