— 366 —
detud. Jalamaid läks noor Malts oma passile järele, mille ta ka wiiekopikase maksu eest kätte sai. Kõik teised passisaajad koos kutsuti uut käsku mööda 3. januariks 1861 haagikohtusse. Seal ootas neid wilets wäiklane konks, mis saksad rändamise-himuliste kiusamiseks ja takistuseks waheajal wälja mõelnud.
Haagikohtunik andis ametlikult teada, et tema peremeestele ega sulastele kohaotsimiseks enne passisid kätte ei andwat, kui toogu igaüks oma mõisast armuliku herra käest iseäraline tunnistus, et temal mõisale midagi wõlgu ei ole, kuna teenijad endi asemele teised pidada palkama senikauaks, kui nad ise „hulkumas“ on!
Kuula aga! Nagu poleks mõisnik ikka midagi leidnud, mida ta peremehele wõlaks wõis lugeda, ja kust pidi teenija omale asemikku wõtma!
Kuid asi polnud nii paha, kui wälja näitas. Saksad oliwad pogril, mille sisse nad lahkujaid ajasiwad, pisikese taga-ukse lahti jätnud, millest nad kahju ei kartnud.
Teatadi ühtlasi, et passi omanikkudel luba olla, eneste hulgast wolinikku walida, kelle minekul mingit takistust ees ei ole, ja oma passisid selle kätte anda, kes siis kõigile asumise-kohta läheb otsima. Kuid wolinik pidada seks kohtu poolt tunnistaja läbi kinnitatama.
Mõisaherrade nõu, mille täidesaatjaks Haagikohtunik pandud, oli läbipaistew: Wõib olla, ehk tuleb üksik wolinik pika ninaga warsti tagasi! Keelt ei oska, riik suur ja wõeras, passi-aeg lühike, rumal, harimata inimene ka, sattub äpartuste ja kimbatuste sisse — ongi jälle kodus. Lähewad aga hulga kaupa, peawad nõu, on julgemad, erutawad üksteist taga — siis wõib asjast tõesti midagi wälja tulla. Nii umbes wõib sakste lootus olla…
Kohtunik määras meestele woliniku walimiseks mõne päewa aega ja kõik läksiwad minema.
Kohalised lahkumise-himulised jagunesiwad wäljarändamise eesmärgi kui ka usulise meelsuse järele kahte osasse. Ühed oliwad Samarasse minejad, mitte maltswetlased, jõuka Männiku peremehe, tema 27-aastase poja ja metsawahi Aadu
