Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/368

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 367 —

juhatusel; wiimane oli küll peksa saanud, aga mitte meelt parandanud. Teised oliwad Maltsweti usulised, kellest ei teatud kuhu nad lähewad, kas Samarasse wõi mujale, sest et nad oma reisi sihti salajas pidasiwad. Esimesi oli umbes 50 kuni 60 perekonda, wiimaseid terwelt 85.

Järgmisel päewal peale haagikohtuniku juures käimist sõitsiwad Maltsweti usulistest wiis meest, nende seas Gustaw Malts Harjumaale, Kiiu walda, prohweti elupaika, et sealsete oma-usuliste wäljarändajatega, keda 15 perekonda oli, nõupidamiseks ühendusesse astuda. Nende wolinik oli jõukas peremees Aabram Nort, Maltsweti südame-sõber ja tema usuliikumise peatugi Kolga rannas ja Kuusalu kihelkonnas üleüldse.

Lõpeweski Aabram, nagu teda ta weskikoha järele kutsuti, oli üks neist selleaegsetest talupoegadest, keda tema rikkuse pärast wäga laialt, üle mitme kihelkonna, tunti, sest talupoja rikkus oli ju tol ajal niisama kuulmata nagu herrasmehe waesus. Suur ta kulla-hunnik just ei olnud — seda määrati kolme kuni nelja tuhande rubla peale — aga kui juba paari saja rubla omanikku jõukaks talupojaks loeti, siis oli Aabram muidugi Krösus omasuguste seas. Tema laialine tutwus põhjenes osalt ta tema tegewuse peal, mis teda paljude inimestega ligidal ja kaugel kokku wiis: ta polnud mitte ainult palju-tarwitatud wesiweski mölder, waid ka suur kaubamees ja hobuseparisnik. Lõpeweski koht, mida ta pidas, oli suur ja heade heina- ning karjamaadega, weerikka jõe ääres. Maltsweti usku heites, oli Aabram patuse hobuseparistamise maha jätnud.

Lõpeweskil oli Maltswetil, niikaua kui ta Kiius elas, nõnda öelda, teine kodu. Siin käis ta armastatud majasõbrana juttu westmas, siin käis ta kalliks peetud usumehena palwetundisid pidamas, siin algas ta, randa elama asudes, sedamaid missioni-tööd weskiliste seas, kes tema õpetusi ümbruses laiali kandsiwad, siin istus ta puhke-tundidel ja naljatas lahke küla-onuna lastega, neile wahel seletades, kuda wana Lõpeweski käib; ikka: „Wõtan kätte — kukun maha! Wõtan kätte — kukun maha!“