— 375 —
tõlgiks kaasa minema, nii kauaks, kui neil teda tarwis. Palk 50 kopikat päewas ja prii küit. Tõnisson ütles enese selgesti Wene keelt rääkiwat, sest juba noorelt olla ta kroonu teenistusse saanud ja kaua teeninud.
Keele-mure oli seega kõrwale heidetud. Aga teine raskem kerkis meestel südamete peale, kui nad oma ettewõtte üle weel kord lähemalt aru pidanud.
See ettewõte oleks lihtsam olnud, kui need perekonnaisad kellele nad maad läksiwad otsima, rahamehed oleksiwad olnud. Kui neil läbistiku niigipalju jõudu oleks olnud, et teekulusid kanda ja maksuta maa peal oma abinõudega põllu harijatena elama asuda. Aga wolimehed teadsiwad wäga hästi, et kaugelt suurem osa werist waesust põdes. Kõik oma wara, mida häda-pärast kaasa wõtta poleks waja olnud, müigi läbi rahaks tehes, oleks ehk suurem jagu majapidajaid oma perekondadega teekulud ära kandnud, aga kuda uuel kodumaal peawarju, loomi ja tööriistu saada? Ainult wäike kogu oli niisuguseid, kellele see küsimus liig suurt peamurdmist ei tarwitsenud teha.
Kroonuabi oli tingimata tarwis. Selle saamine polnud kuidagi kindel. Samara kohta tõendas üks, et saab, teine arwas, et ei saa. Krimmi kohta oli kõik teadmata. Et abiraha saada, pidiwad wolinikud kõik rattad käima panema, ka kõige raskemad. Tume umbusk põues, et saksad oma suure mõjuga asja ometi kuidagi nurja wõiksiwad ajada, sala kartus südames, et Wene ametnikud palweid tarwilisel määral ei täida, jõudsiwad wolimehed wiimaks otsusele, mis julguse ja ettewõtte-wahwuse poolest midagi soowida ei jätnud. Nad tahtsiwad otsekohe — Keisri juurde minna. Oma palwega isiku pale ette astuda, keda riigi isaks kutsuti ja kelle isalikust heldusest neile nii palju kantslist ja ametlikkude inimeste poolt räägitud. Lubab riigi-isa oma helduses neile ise maad ja asumise-abi, siis ei wõi Saksa mõisnikud ega Wene ametnikud neile enam takistusi teha, siis läheb kõik nagu lep’se reega — ruttu ja kergesti.
Julge, ülijulge ei olnud mõte mitte ainult sellepärast, et keisri juurde minemine liht talupoja meelest juba isegi waese patuse tikkumine jumaliku pühaduse sisse oli, kus juu-
