15.
Wäsinud rändajal, kes wiina-kuu hakatusel 1860, widewiku eel, Kugli külale lähenes, pakitses süda rinnus nii wäga, et ta wahetewahel seisatama jäi, sügawasti hinge tõmmas ja käega põue mööda kobas, nagu tahaks ta elukat, kes ta südant nii wäga pitsitas ja küinistas, kinni tabada ja metsa wisata.
Tundmusele, mis ta hinge kallal wägiwalda tarwitas, ei teadnud ta nime anda. See kogunes ja ühines mitmest üksteise wastu käiwast jõust. Lõkendawa rõemuga heitles winduw kartus, naeratawa lootuse rõhus tuhmilt hauduw umbusaldus maha, lõbusa ettekujutuse kustutas hirmuga segatud kahtlus nagu nõgise käega ära. Ja siis algas wõitlus ümberpöördult. See oli see teadmatuse erutaw, wintsutaw, õgiw tundmus, mida enese sünnitatud aimdused soetawad, head ja halwad aimdused, üksteise wastu üles ässitatud. Aga seda näriwat pakitsemist tunneb ainult rind, millel wõimsaid tundmusi on, milles midagi elab, liigub, käärib, millel jõudu on mässata, tormitseda…
Üksainus põhjus täitis rändaja põue selle suure nimeta wõitlusega. Üheainuma elawa täpi ümber keerles kõik see märatsew laenetus, mis ta hinge kinni tahtis matta, mis ta jalgadest jõu ära wõttis, nii et ta, kätt südame wastu surudes, seisatama pidi jääma.
