— 380 —
Kudas ta meel nüid peaks olema?
Mida ta nüid minust peaks mõtlema?
Kuda wõtab ta mind wastu?
Mida loen ma weerand tunni pärast tema silmast? Mis otsuse mõistawad ta silm ja suu minu üle?
Need ei olnud uued küsimised, mis ta enesele ette pani. Ta oli neid juba rohkem kui poolteist aastat peas weeretanud — niikaua, kui ta temast lahus olnud. Aga praegu, kus suur silmapilk nii lähedal seisis, oliwad nad nagu uueks saanud, nende sisu oli elawaks, põnewaks muutunud.
Pole õige, et aeg ja lahutus armastatud inimese ununema, südames ja mälus kahwatama paneb! Hoopis selle wastu — see inimene wõidab omale lahutuse ja ajaga põues ja peas kuju, mis särawam, ihaldatawam, nõiduwam on kui kunagi enne: Kõik kahwatab, kustub ja kaob ainult, mis tema juures wähem-meeldiwat, mitte-soowitawat olnud. Tema kuju ümbert häwineb iga wari ja järele jääb selge, kuldne walgus.
Oh, et see nõnda oli!
Sellest just see kartus, see kahtlus, see umbusaldus rändaja rinnas.
Nõnda oli inimene, keda ta armastas, aga kudas oli ta ise! Kuis kadus tema tume isik selle helendawa kuju kõrwal ära, kuis pidi ta pelgu pugema selle sära eest!
Ma ei ole ju wäärt, et ta mu naine on! Ma pole wäärt, et ta minu peale mõtleks, et ta mind nende silmadega, selle suuga wastu wõtaks, nagu mu süda himustab!
Taawet Lõhmus mõistis enese paljudest süidest, mida seadus ja ilm süiks pidasiwad, priiks. Aga süid, mis ta Anu wastu teinud, wõttis ta enese peale — endamisi wähemast. Ja ta läks patukahetsemise-pilkudel ja igatsuse-tundidel koguni nii kaugele, et ta nende arwu märksa kaswatas, et ta omale süisid arwesse pani, mis süid ei olnudgi, mida Anu ise süideks ei pidanud. Ta kaebas enese peale hoolimatuse, waljuse, külmuse pärast, mis naisele sugugi tuntawaks polnud saanud.
