— 395 —
Mis ta mulle ikke wõib teha! Tüdruk ise tunnistab — ega mina süidlane ole!
Õpetaja wõtab Juhani jutule. Seisab kõige oma wägewa laiuse ja pikkusega mehe ees ja küsib sügawa healega nagu tõrre põhjast:
„Ütle ometi, Juhan, kuda sa julgesid hulga rahwa ees oma hingekarjasele niisukest häbi teha ja tema peale niisukest jõledat rumalust reakida?“
Mees tõendab, et tüdruk ise seda kindlasti tunnistada.
„Soo!“ Ja õpetaja pöörab näo kõrwale. „Noh, kui ma kui lihalik inimene seda rasket pattu ka olen teinud, — ja ma tahan Jumalat paluda, et ta seda mulle armulikult andeks annaks, — siisgi põleks sina pidand sihukest sala-asja rahwa ees wälja lobisema. Häbi sulle selle eest!“
„Aga õpetaja härrad nõudsid nii waljusti, et ma pidin lapse isa nimetama…“
„Wait! Sa oleksid waremini minu juure pidand tulema ja mulle seda nelja silma all teada andma. Nüid aga läheb rumal jutt üle terwe kihelkonna laiale…“
Sellega lõppes lugu.
Tihane ja teine kõrtsiline itsitawad naerda.
„Waat’ sulle tükki! Ja oleks siis weel noor mees wõi lesk!“ tähendab wiimane. „Kui õieti arwan — ma nägin teda alles paari kuu eest Amblas — peab ta kaugelt peale wiiekümne olema, ja proua olla nagu ahi kodu.“
„Na wiiekümne wiie ümber,“ kinnitab naljaka loo jutustaja, wööd pingumale tõmmates ja minekut tehes. „Wõite isegi arwata, mis ta weel siis tegi, kui noorem oli!“…
Mõlemad teekäijad lähemad, kui nad Tihase sõbralikult Jumalaga jätnud, minema, ja nüid alles märkab kõrtsmik uut külalist lähemalt, kellest ta elawa jutu pärast seni ainult nagu warju näinud.
Wiimane istub käsipõsekil pika pingi wiimase otsa peal, poolpimedas, ja wahib oma jalge ette maha. Miks ta oma kõrwetawa janu-tundmuse maha surus ja teiste kõrtsiliste
