— 42 —
silm otsib pilkase öögi seest helendawat lootuse-kiirt, ta käsi sirgub kauguses walgendawa õlekõrregi järele wälja. Ja et lootust ja tröösti maa pealt, loomulikkude, nähtawate wõimude poolt, leida ei olnud, siis tõstis talupoeg silmad taewa poole üles, selle nägemata wõimukoha poole, mis talle üksi weel järele jäänud ja millest talle öeldi, et see kõigist walitsustest üle käib, isegi mõisniku walitsusest, ja et selle ees ka talupoega kuulda wõetakse, jah, et see weel ainus wõimukoht on, kus ka talupoega kuulda wõetakse.
Talupoeg pani oma lootuse taewase isa peale. See pidi ometi kord abi saatma. Ta oli ainus, kes abi wõis saata. Ja et talupoja lootus tema peale ta ainus oli, siis oli see lootus suur, wägew, selle sees peitus meeleheitliste inimeste terwe inimlik-egoistline peasemise-mõte, nende terwe parem tulewik. Ja nimelt ootas talupoeg salaja oma hinge põhjas loomulikku, ilmalikku, ihulikku, isiklikku abi — abi oma praeguses maapealses elus, abi olewiku kitsikuses, ja wõimalikult warstist abi, sest häda oli wäljakannatamata.
Nüid mõistsiwad aga need, kes talupoega taewa poole õpetanud waatama, kes tema lootused maa pealt, loomulikust ilmast, nägemata ilmasse juhtinud ja kes tema hinge waimliselt toitsiwad, asja hoopis teisiti kui ihulikus hädas waewlew talupoeg. Nemad ei rääkinud ilmalikust ja ihulikust abist, nende arwamise järele põhjenes talupoja maapealne häda ja kannatamine Jumala seaduse peal, see pidi nii olema, ja nad tõotasiwad talupojale selle eest alles teises ilmas tasu, pealegi ainult sel tingimisel, et ta karwa pealt nende õpetusi täidab, et ta oma ihulikus wiletsuses ka weel aega peab leidma, oma hinge eest lugemata käskude järele hoolt kanda. Alles taewas pidi talupoeg parema põlwe saama, siin aga oma saatust alandlikult, kaebamata ja nurisemata, kandma. Maa peal ei olnud talupojal midagi nõuda. Ja nad õpetasiwad talupojale seda, ehk wiimane küll oma silmaga nägi, et paljudel juba maa peal see paradiis oli, mis neile alles taewas osaks pidi saama, kõige pealt mõisnikkudel ja kirikuõpetajatel, neil, kes talupoega teise ilma õnnega trööstisiwad.
