Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/442

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 441 —

seda pole salata ega imeks panna. Aga pea meeles, et meie asjal ja ettewõttel Jumala tahtmine aluseks on. Kas sina tahad siis Jumala tahtmisele meelega wasta astuda ja tema tööriista oma inimlikus nõrkuses pooliku töö pealt seisma panna, kätt adra küllest ära kiskuda, kui töö parajasti joonde on minemas? Mõtle, et Keiser Jumala tahtmisel meile meie ettewõtteks luba on andnud, ja et peale saja uskliku perekonna kõik oma lootused selle ettewõtte peale on pannud! Tahad sina need lootused, mille täidemineku eest takistused kaduma hakkawad, nüid nurja ajada? Kui sa seda ei taha — ja sa ei tohi seda tahta — siis lased oma poja rahuga minna!“

Sellega oli isa wastupanek murtud. Pisarsilmil andis ta pojale oma luba ja õnnistuse. Tema trööstiks kuulutas aga Maltswet nüid korraga, et tema Gustawiga ühes Krimmi tahtwat reisida, — sellepärast olla ta siia tulnudgi. See teade rahustas isa, weel enam aga poega. Paremat kaaslast ei wõinud ju wiimane enesele soowidagi. Suurem osa wastutust langes ju nüid tema pealt selle wana, targa, eluwilunud mehe peale, kes pealegi koguduse pea ja maltswettide wäljarändamise-liikumise hing oli. Mis ettewõttest nüid korda minna wõis, see pidi korda minema…

Weel selsamal ööl otsustati teele minna. Ruttu toimetati kõik tarwilised ettewalmistused ära. Kõige pealt seati raha-asjad joonde. Gustaw Maltsil omal oli weel 100 rbl., Aabram Norti käest oli ta 150 rubla saanud; seda arwati tema ja tõlgi jaoks wäheseks. Seepärast lisas keegi jõukas mees 150 rubla juurde, mis wäljarändajatelt tagasi pidi korjatama, ja nõnda tõusis summa 400 rbl. peale, millest ka Maltswet kui teine maakuulaja osa pidi saama. Kui tarwilised riided ja teemoon ree peale pakitud, oli pool ööd juba möödas. Tasa sohises sõiduriist waiksest, uinuwast külast wälja öösese pimeduse sisse, prohwet Maltswetti ja ta wennapoega Narwa linna poole kandes, kuhu neid üks kohalik peremees oli lubanud küitida.

Päikese tõusu ajaks oldi Orgmetsast juba wersta 25 eemal, ja mida kaugemale kodupaigast jõuti, seda kergemaks läksiwad reisijate südamed. Sest kartus takistuste eest piinas