Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/443

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 442 —

neid. Noorel Maltsil isiklikult poleks küll wist palju karta olnud, seda enam aga Maltswetil ja Maltsweti pärast ka temal ning teistel. Oli ju Maltswet tagakihutatud põgeneja. Saadaks ta kätte, siis wõidaks ta kaaslasi tema abimeestena kimbutada ja niisamuti kinni wõtta nagu teda, ja teekond oleks seda puhku nurjas. Õnneks oli kartus asjata. Ilma mingi äparduseta jõuti Narwa, kust küidimees nad weel kuni Jamburini edasi wiis, millega neil Balti baronite riigi piirid juba weerand saja wersta wõrt selja taga oliwad. Jamburist saadeti küidimees tagasi ja palgati woorimees, kes mehed Peterburisse sõidutas.

Siit läks teekond Nikolai raudteega, mis hiljuti kui Wenemaa esimene pikem raudtee walmis oli saanud, Moskwani edasi, kust jälle waewaline, pikaline ja kulurikas hobusetee algas. Woorimehe troika wäsinud hobusekontidega wiis reisijad Orelli, kust niisamati woorimehega Harkowisse sõideti, kuhu rohkem kui kahenädalalise wintsutawa reisu järele jõuti. Ajawiitlikka takistusi tegiwad reisijatele muu seas Wenemaa jõed, mis oma talwist jääkaant, wihaselt mässates ja wahutades, parajasti minema oliwad saatmas. Iseäranis suur, laiaks paisunud Dnjepri jõgi, millest mitu korda üle oli sõita, pidas oma jääminekuga maakuulajaid päewade kaupa kinni, sest et ülewiimine parwede ja barkassidega, wahel aurupaatide wedamisel, niisama puudulik kui hädaohtlik oli. Harkowist peale enamisti posthobustega sõites, jõudsiwad reisijad 5. aprillil 1861, ligi poolteise-kuuse teekonna järele, wiimaks Krimmi pinnale, Perekopi linna. —

Nõnda peasesiwad need maakuulajad õnnelikult kodumaa orjaperemeeste kaugele ulatawate politsei-küinte wahelt. Neil polnud aimugi, mis waheajal nende seltsimeestega sündinud, kellega nad nääri-kuul koos Peterburi talwepalees teatawad palwekirjad ära andnud.

Neile „segadusesünnitajatele“ ja „keisri-tülitajatele,“ kes Tsaari head tuju nurinaga oma wiletsuse üle ja oma armuliste mõisawanemate peale kaebamisega julenud rikkuma tulla, wajutas linnapealik von Patkul oma wägiwaldse käpa peale. Teadis ju see Balti junker wäga hästi, et ta