Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/452

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 451 —

nina ette — aga ikka peasis mees õnnelikult läbi. Et haagikohtunikud, kõige pealt Kukewere parun Rosen ja tema järele Ahula von Grünewald, Maltsweti pea peale, nagu rahwa seas tõendati, maksu oliwad pannud, siis ei wõinud ka eranuuskuritest puudust olla. Kuid kõik ei aidanud sakste ja nende haagikohtunikkude meelemõruduseks midagi. See meelemõrudus kees ka „Perno Postimehe“ weergudest wälja, kui leht prohweti peitmise kohta näituseks kirjutas:

„Naesed… hoidwad wannameest ka, nago kulda, wäga kalliks. Kui kulli märkawad lähhedal ollewad, siis toppiwad, kui muiale enam ei saa, tedda ride-kirsto, ja kaitsewad wanna kallist, nago mähkme-last, ning numawad tedda keige parrema saialeiwa, mee ja rösa korega; mehhed wedawad tedda naggo sigga kottis, heinakoorma sees ja muu kraami al warjul, ühest kohhast teise, piddawad tedda kartuse ajal põrmando al ja kuhho sawad, üksikute perrede sees soo ja rabbade taga. Kui küssitakse, siis ei ütle kegi tedda ammo näinud ollewad…“

Mis „Postimees“ prohweti peitmisest nõnda wiisi siunates sõneles, oli enamasti õige. Wiimasel ajal warjas ennast Maltswet iseäranis Albu wallas, Mägede ja Mõnuwere külades. Julgem peidupaik oli tal Mäesauna Jaani juures Mõnuweres. Selle pere kambri laudpõranda all oli nimelt kelder, kuhu põranda sees olewa luugi kaudu peasis. Nii mõnigi kord oli prohwet siin põranda alla wajunud, kui hädahüie kajas: „Juba tulewad!“

Wahel tuli tagaaetutele kogemata õnn appi. Kord sõidab Maltswet sõbraga ühest külast teise. Õhtul pimedas tulewad otsijad, haagikohtuniku kirjutaja kahe mõisa-sulasega, neile kõpsti wastu.

„Kust kaugelt külamehed olete?“ küsiwad.

„Eks ikke Ahula poolt,“ wastawad mehed.

„Ehk olete kuuld, kas see Maltswet weel seal peaks olema?“

Mehed julgesti wasta: Eila olla teine küll weel seal olnud, aga kas täna ka weel, seda nad ei teadwat.