— 461 —
mõttelennuga asetäitjad, teatud abi-apostlid, hoolt kandsiwad, tõusiwad wurinal lendu. Tõendati, warsti tulewat sõda ja hukata kõik ära, kes siia jääda, ei olla siis muud kui tuhk ja muld järele jäämas. Neile, kes hiljaks jääda, pidada juba „mõek kandu lööma.“ Kõige hiljem Jaani-päewaks olla sõda käes. Selle märkideks olla külm kewade, lehtede wisa puhkemine, marutuuled, äkilised surmad jne. Mõnede ettekuulutuse järele ei pidanud sel kewadel lehti puusse ega rohtu maha tulemagi… Ärapeasemist Egiptuse orja- wõi Baabeli wangipõlwest kujutasiwad endile säherdused sonijad muidugi wõimalikult üleloomuliselt ette. Kõige kainem muu seas oli weel arwamine, et üks suurwürst ja admiral Maltswetile paar sõjalaewa laenab, millega see oma kogudusele Tallinna alla järele tuleb.
Muist usklikka reisida siis suurwürsti saatel merd mööda kroonu kulul ja küidil Krimmi poole, muist aga prohweti enda juhatusel maad mööda, kuid kasakate ja muu sõjawäe kaitsel, kuna mõisnikud teemoona ja wallad küithobuste eest pidada hoolt kandma. Muidugi tõendasiwad luulekad ettekuulutajad, et see kõik pühaskirjas ülewal seista…
Niisugused jutud läksiwad seda õitsewamaks ja wärwikamaks, mida kauemini maakuulajad ära jäiwad, pealegi enestest mitte kõppugi kuulda andmata. Juba teati nende passi-aeg mööda olewat, juba jõudis Jüri-päew kätte, kus need, kes oma kohad üles öelnud, uutele rentnikkudele ruumi pidiwad tegema, ja ikka weel ei ilmunud saadikud ega tulnud nende käest wähemat kui kirjalikku teatekest. Lugu läks waestele ootajatele seda kibedamaks, et paljud, kes kohtadest ja teenistusest Jüri-päewal ilma jäiwad, teiste juurest ulualust pidiwad otsima ja näljale wastu hakkasiwad waatama. Mis oli saadikutega sündinud? Oli neid mingi õnnetus wõi koguni surm tabanud? Wana Malts’i mure oma ainuma poja pärast oli suur. Juba leidsiwad leina-mõtted ta rõhutud südames maad.
Seal korraga, lehekuu lõpu-poolel, kutsuti Gustawi isa mõisa baroni juurde. Baron Vietinghoff teatas Malts’ile, talle olewat poja käest Krimmist tema, baroni, kaudu kiri
