— 476 —
Need hallid ja mustad inimesekujud seisiwad hommikust õhtuni seal lagedal ranna-serwikul ja nende igatsewad silmad tõmmuks päewatanud nägudes wahtisiwad aineti mere poole. Nad ootasiwad laewa. Walget laewa. Laewa peale oli kõigi usk ja lootus wiimaks ühinenud. Laewa peale, mis kroonu neile järele läkitab, et neid soojalemaale wiia, kus usuisa Maltswet neile asukohad walmis on otsinud.
See laew oli usulisest luulewahust wälja tekkinud ja Tallinna merekaldal aegamööda pisut realsema kuju omandanud. „Walgest taewast“ oliwad „walge pilwe“ ja muude imeliste sõiduriistade kõrwal kewade jooksul teatawad wäikesed prohwetid ja ase-apostlid oma tossawates jutlustes sonima hakanud ning nende mõtted oliwad usklikkude hulgad siia kaasa toonud. Siin aga, kus ühe nurga inimesed teise kandi elanikkudega ja ühtlasi linnalastega kokku puutusiwad, kus kainem luulelisele teraselt näkku wahtis, kui ta kuiwalt küsis: „Noh, kas maad wõi merd mööda minema hakkame?“, kus mõni linna-elanik, kas pilgates wõi mitte, tähenduse tegi, et „kui kroonu teile maad ja abi annab, küll ta teid siis ka oma kulul pärale wiib, ja wist ikka laewaga“ — siin sai jumalikust imelaewast kroonu aurulaew, üks neist ujuwatest majadest, mille sarnaseid mere poole wahtiwad maltswetid reidil mitmeid nägiwad seisma. Linnasaksad, kes ootajaid Lasnamäe all hulga-kaupa nagu ilma-imet waatamas käisiwad, wõisiwad nendega nalja heita, neid nokkida ja tõmmata oma laewajutuga, sest neil ei wõinud ju teadmata olla, et teekond Krimmi laewaga — ümber terwe Europa, Wahe- ja Mustamere kaudu — lausa rumalus on; aga waestel põgenejatel, kellel selgemat aimugi polnud, kus nende Kanaan õieti on ja missugused teed sinna wiiwad, — neil oli tõsi taga, kibe tõsi.
See laewa-usk oli juba mõni päew waremalt, kui maltswetlased suuremal hulgal Tallinna alla jõudsiwad, kusgil mujal weidrat wilja sigitanud: Kolga rannas. Sealsed „armu saanud hinged“ ootasiwad walget laewa oma randa. Kas see waga ootus-lootus üksnes Tiskre neitsi Miina wõi ka mõne muu siit poolt „nägija“ ettekuulutuse peal põhjenes,
